Mehe pihtimus: Kuidas HIV-kiirtest oleks napilt mu abielu rikkunud
Lebotasin mõnusalt diivanil. Kõht täis, tuju hea. Ühtäkki kuulsin vaheukse juures kobinat. Pöörasin laisalt pead. Laupäevale vaatamata silmad hoolikalt värvitud, neis läiklev pilk aga petlikult äraolev, lähenes mu kallis kaasa – lakitud küünte vahel pulk, mida ma polnud varem näinud. Aga selle, justkui Whiskasi reklaamist pärit näljase kassi pilgu tähendust tundsin ma liigagi hästi. See ennustab üldiselt tuld ja tõrva või lihtsalt halbu uudiseid. Või kõike korraga.
Minu kolba tagumisse nurka pagenud aju viskles paaniliselt, püüdes leida vastust igavikulisele küsimusele: mida paganat ma olen jälle valesti teinud?
Mu keha tõmbus instinktiivselt kaitseasendisse, tundsin, et tasapisi ronib nahapinnale vastikult kleepuv külm higi. Kägardusin diivaninurgas krussi ja piilusin lähenevat kaasat puulsuletud laugude vahelt. Mis tal seal peos tolkneb? Rasedustest? Jumal hoia, mitte ainult SEDA….!
Naine lähenes ja istus mu kõrvale. Kiire lähivaatluse abil fikseerisin, et mu abikaasa on tõesti elevil. See ei tõotanud head. Kohe üldse ei tõotanud. Mõistsin täie selgusega, et ükskõik milline stsenaarium nüüd avaneb, terve nahaga ma täna ei pääse.
Ohkasin alistunult. Lasin kõrvad lonti. Minu seni pinges olnud ihumass vajus diivanil laiali nagu linnukese nokahoobi saanud nälkjas pooleldi pugitud maasikal. Kogu oma tahtejõuga rebisin põrandale vajunud pilgu tagasi üles, kuniks see peatus mu naise õhetavatel põskedel.
Hästi. Olin valmis. Tule, Saatus, rebi mu rinnust järjekordne süda, nagu tegi seda kotkas kangelasliku Prometheusega. Või oli see äkki hoopis maks…? Minu heitlik mütoloogiamõtisklus raiuti kiiresti ja halastamatult pooleks.
“Näe, sain HIV-kiirtesti. See on täiega trendivärk. Teed kodus testi ära ja polikliinikusse ei pea enam üldse minema.”
Olin segaduses.
“Misasja? Mis HIV-test? Segast paned?”
Naine oli seekord üllatavalt kannatlik.
“Ise oled loll. Meil töö juures jagati, noh. Igale töötajale kaks tükki. Et on uus asi ja tarvis tarbija tagasisidet. Tegin endale juba hommikul ära. Ja kui sind huvitab, siis tulemus oli negatiivne.”
Negatiivne? Minu naisel?
Tundsin ennast täpselt nagu eelmisel nädala kolmapäeval, kui Lemps mulle teise korruse tellingutelt kogemata ämbri pähe kukutas. Kiiver võttis küll põhilise enda kanda, aga pauk oli siiski kõva ja ehmatus suur. Nagu nüüdki.
Püüdsin ennast koguda. Mis kuramuse HIV-test? Nüüd äkki? Kodus? Ja miks negatiivne? Järsku mul plahvatas – ta teab! Ikkagi on ta selle välja nuhkinud ja nüüd olen kaelani jamas!
Masendav, ma ju ütlesin Pillele, et kummi on ka vaja! Mitu korda ütlesin. Või hea küll, vähemalt korra pomisesin kindlasti. Aga oli ju suvi ja Saaremaa ja öö ja niigi oli kõik peas sassis.
Huvitav, kuidas mu naine sellest teada sai? Mu aju keerles pealuu sees kosmiliselt palavikulise kiirusega. Juhtunust on ju möödas ligi kolmveerand aastat ja siiani valitses eetris täielik vaikus. Ja nüüd see negatiivne tulemus! Mis toimub?!
Läbi mu pea tuhisesid läbisegi erinevad mõtted. Esiteks, mu naine teab. Teiseks, mu suvine seiklusobjekt, see kaunis Saaremaa nümf oli siiski mingi pahavaraga nakatunud. Mis omakorda tähendab, et ka mina olen nakatunud. Mis omakorda tähendab, et nüüd on ka mu naine...! Appi! Mitu aastat mul veel jäänud on?
Samal ajal, kui osa minu alateadvusest tegeles kiiruga improviseeritud kaitsekõne kokkuklopsimisega ja silmad otsisid lühimat trajektoori väärikaks põgenemiseks, sukeldus mu järelejäänud ja jõude seisev mõte täie rahu ja külma kõhuga läinudsuvisesse Saaremaa mälestustetulva…
Ärge saage minust valesti aru. Ma olen oma naisele truu. Isegi vintis peaga ja ka siis, kui ta on mind kandadeni välja vihastanud. Olen juba kord selline, ilmselt päris hea iseloomuga inimene.
Aga jah, ka head inimesed libastuvad mõnikord. Täpsemalt juhtus see eelmise aasta augustis, kui meie ehitusbrigaad telliti Saaremaale. Ülemus oli kuskilt välja sebinud päris hea tööotsa. Üks rikas soome vanapaar oli ostnud vana lobudiku ning soovis varemed üles vuntsida, et veeta seal oma harmoonilised vanaduspäevad. Lahe, soomlased on alati head kliendid. Maksavad täpselt ja ei vingu eriti.
Meie brigaadile tähendas see tööots ka ööbimist Kuressaares. Olime saarel kolmekesi. Mina, Ats ja Lemps, kõik suuremal või vähemal määral abielumehed.
Rühmasime nädalakese tööd teha. Kõik oli kombes, kuniks saabus nädalalõpp. Olime kokku leppinud, et mandrile me ei lähe, vaid puhkame, teeme väikesed õlled ja läheme kalale. Lempsil elas Sõrve sääres vana kolleeg. Ehk kalapaadiga kamraad, nagu Lemps lahkelt seletas.
Reede õhtul viskasime juba kuue paiku saed ja haamrid hunnikusse, hõikasime soome vanapaarile “moimoi!” ja kütsime Sõrve säärele.
Lempsi tuttav täitsa eksisteeris. Lubatud kalapaat ka. Isegi külm kohalik joogipoolis vahutas nurgas. Mis edasi juhtus, on siiani kaetud mõrkjalt mekkiva ebaselguse looriga.
Igatahes mina süüdistan ainult ja ainult kuuma päikest ning kohalikku vikatit, mida saarlased ekslikult õlleks kutsuvad.
Nojah, võibolla lasin ennast natuke liiga lõdvaks. Ikka juhtub, eks. Igatahes, kui kätte jõudis merelemineku aeg, olin mina ennast nii korralikult ära sättinud, et turritasin rannaliivast välja nagu elektrišoki saanud kännuämblik.
Selge ju, et meremeest minust enam polnud. Teised ei hakanud pikalt palvetama: peagi leidis loojuv päike kaldast eemale popsutava kalapaadi ning rannaliival meheund noriseva minu.
Kui silmad lahti lõin, valitses kõikjal hämar ööpimedus. Mu pea isegi ei valutanud. Kohutavalt. Ainult kurk kuivas. Väga.
Imelik, et kalamehed polnud veel tagasi. Või olid nad mu lihtsalt unustanud. Ähh, sama tegi ju välja.
Kaugelt puude taga kostis muusikat. Seadsin sammud sinnapoole, kus pulseeris tuntav elutegevus.
Puude vahel pesitses paarkümmend kämpingut, asunduse keskpaika oli miksitud väike väljak koos praksuva lõkke ning selle ümber hajusalt pihustunud käratseva inimhulgaga. Kohe näha, et mandrirahva suvepäevad.
Inimesi võis seal olla kolm-nelikümmend, aga süüa-juua haaras mu silm määratul hulgal! Issake, nende lookas laudade abil võinuks ära toita terve Elva linna!
Ilmselt oli pidu kestnud juba mõnda aega, sest kui astusin hämarusest lõkkekuma paistele, ei avaldanud keegi vähimatki imestust, et nende seltskonnaga liitus üks müstiliselt liivane ja sagriselt tundmatu võõrelement. Vastupidi, rahvas oli minu vastu väga külalislahke. Selle tulemusena oli mul varsti taas meri põlvini, õllenivoo seevastu kerkinud niuetest kurguni. Ühesõnaga, elu oli jälle ilus nagu kevadel õitsev toomingas.
Siis kohtasingi Pillet. Kuidas täpselt, seda kahjuks ei mäleta. Ühel hetkel me igatahes koos tantsisime, klaase kokku lõime ja samade naljade peale laginal naersime. Ta oli ilus. Väga ilus.
Järgmine säilinud kaader sellest tähelepanuväärsest õhtust jätkus rannaliival. Lebasin Pillega luiteserval, juhtumisi täpselt samas kohas, kuhu sõbrad olid mu vaid loetud tunnid tagasi maha laotanud.
Oli öö. Olime üksi. Olime vallatud. Niivõrd täkku täis olin viimati tudengipõlves, ühiselamus, kui kohtasin oma praegust naist. Aga nüüd oli naine kaugel ja Pille vägagi lähedal. Kui ma oleks pidanud valedetektoriga vastanud, kas ma olen naist petnud, siis ka peale seda afääri võiks ma öelda ei ja ma ei valetaks, sest miski oli haaranud mu enda võimusesse ja mul puudus igasugune kontroll.
Teadsin, et kõik, mis toimub, on halb ja ma olen süüdi. Aga ma ei saanud midagi parata, sest mind valitsesid kirg ja iha. Ei eksisteerinud homset ega tulevikku. Oli vaid käesolev hetk.
“Sul kondoomi on?” küsis väike terve mõistuse kild, mis minus veel säilinud oli.
“Ole rahulik, mul on spiraal.”
Need üsnagi napid ja segaselt kõrva sosistatud sõnad, mis mind tavaolukorras teps mitte rahuldanud poleks, kõlasid sel maagilisel hetkel täiesti rahuldava seletusena. Asi oli otsustatud.
“Hallo, kosmos! Maa kutsub!”
Võpatasin. Mu ilmselgelt eemalolev pilk selgines taas. Siiski, kulus tervelt pool sekundit, enne kui mu aju suutis asendada need kuumad meenutused veidi jahedamate argielukaadritega.
“Mida sa jälle unistad? Kuulsid üldse, mida ma sulle rääkisin?”
Liigagi hästi kuulsin. Tundsin kergendatult, et esimene kohkumine on möödas. Nüüd vajasin vastuseid.
“Kas see test on ikka usaldusväärne? Mis mõttes sa nii rahulik oled, kui su enda tulemus on negatiivne? Ja mida me nüüd edasi teeme?”
Naine põrnitses mind viivukese ja maigutas suud. Siis kortsutas ta kulmu. Veel paar sekundit valitses tema näoilmet segadus. Järsku täitis meie kolmetoalist korterit tema hele naer.
“Sa ei saa jälle aru!”
Vaatasin naist, pilk täidetud siira imestusega. Tavaliselt ta nii avatult ei naernud. Vähemalt minu seltskonnas mitte. Põrnitsesin teda altkulmu. Ilmselt oli mu ilme piisavalt totakas, sest ta naer ei tahtnud ega tahtnud lõppeda.
“Sa oled juba kuus aastat abielus naisega, kelle igapäevatöö on seotud meditsiiniga ja ikka sa ei mäleta, et testimise juures tähendab negatiivne tulemus positiivset! Tumbajumba! Said nüüd krambid või?!”
Sellistel hetkedel tekib soov, et maapind sind neelaks. Muidugi, mõnikord on negatiivne positiivne! Olin ennegi selle reha otsa astunud, aga mustaks läinud närviga võivad asjad ikka segamini minna, eksju.
Mul oli enda rumaluse pärast veidi piinlik, aga tervikuna olin olukorraga rahul. Naine on terve, mina olen terve ja mis peamine, minu häbitu seiklus on endiselt vaid minu enda teada.
Naeratasin esimest korda ja kanaldasin ennast uuesti naise lainele.
“Näe, selline see tester meil siis on. Teed sõrmeotsa väikese sutsaka ja veretilga pealt teeb tester kiire analüüsi. Lihtne, mh?”
Lihtne muidugi. Minupärast võtku ta kasvõi pool liitrit verd, peaasi, et kodurahu säiliks ja me kõik oleksime endistviisi roosad ja rahulikud.
Tõtt-öelda oli minus testi vastu uudishimu tekkinud ja esimest korda süvenesin oma naise vadinasse. Muidugi, ma olin 99,9 protsenti kindel, et haigust mul pole. Aga seletamatu ärevus kipitas ikka kuskil kõige sügaval hingesopis.
“Vaata, testril on kaks joont: kontrolljoon ja testjoon. Kui pärast proovi võtmist on näha ainult kontrolljoon, on test negatiivne ehk…” Ta tegi efektse pausi ja pööritas teatraalselt silmi. ”Ehk siis negatiivne testitulemus tähendab, et sa oled terve.”
”Jah, saan aru. Aga kui näha on mõlemad jooned?”
”Siis on sinuga kaputt” Naine oli äkki tõsine. ”Siis on tulemus positiivne. Kannad ilmselt viirust. Jääd haigeks. Teoorias, eks. Aga sa oled ju terve.”
Tegin suu lahti, aga mulle ei antud enam sõnaõigust.
”Anna oma näpp siia, ma teen sulle ise testi ära!”
Naine oli oma elemendis, kõik teadsid, et meie pere rooliratas pidi alati olema tema käes. Teadsin seda isegi, aga mul tekkis puhtsportlik soov teda edasi kiusata.
“Oot', aga mis siis juhtub, kui ainult see teine joon on näha? Testjoon vist…”
”Siis see test on kehtetu ja lähed uuele katsele.” Naine oli muutumas kärsituks. Kannatlikkus ei kuulunud tema iseloomuomaduste hulka.
“Kaua seda tulemust peab ootama?” olin ma juba päris põnevil. Mulle meeldivad uued asjad, kogu niisugune värk, mis viib inimkonda edasi.
”Veerand tundi või nii. Anna sõrm siia!”
Nõelatorget ma ei tundnudki. Testi tulemusi ootasime mõlemad diivanil. Õigemini esimesed kuus minutit olime diivanil. Siis diivani ees vaibal. Seejärel siirdusime taas diivanile. Lõpumeetriteks maandusime meie magamistoa laias pehmes voodis.
Elutuppa naastes hingeldasime ikka veel. Otsisime segamini paisatud riiete seast kiirtestrit, mis oli tormiliste sündmuste ahela käivitanud. See tuli välja rinnahoidja alt.
Kontrolljoon. Negatiivne tulemus. Olen terve!
Ma teadsin seda. Aga ikkagi langes tulemust nähes mu südamelt Eesti uue brändi suurune rändrahnumürakas – kolmveerand tonni moondekivimit.
Vaatasin oma porgandpaljast meelalt õhetavat naist ja otsustasin, et täna õhtul see juhtub. Ma räägin ära. Kõik, viimse kui komani. Meie armastuse ning hingerahu nimel. Tulgu mis tuleb.
Aga õhtuni oli veel aega...
