Juba väga väikesest peale on valjuhäälsed matšoisased surunud mulle peale arvamust, et naine on midagi väärt ainult siis, kui ta vastab teatud ilunormidele, tema keha näeb välja teatud viisil ning on riietatud nii, et see oleks väljapaistev, aga samal ajal on naine ise süüdi, kui selle keha tõttu mees end talitseda ei suuda. Hiljem teismelisena sain teada, et naise seksuaalsus on häbiasi, naine ei tohiks seksi nautida ega ise soovida. Naine saab olla ainult kas lits või pühak, aga samal ajal eeldatakse, et hea naine oleks voodis prostituut. Omamata mingeid kogemusi. See sisemine seksikiisu peaks avalduma ainult sellele ühele konkreetsele mehele tema üliosavate voodioskuste peale. Naine peab oma mehele alati ütlema jah. Naine võlgneb mehele seksi, peab alati olema valmis ja hakkamas. Samal ajal vastutades selle eest, et sellel poleks soovimatuid tagajärgi. Mees võib tulla ja minna, naise vastu vastik olla, aga naine peab kõik vaikides kannatama, vooruslik olema. Kas teid, mehed, ei tüüta ära see arvamus, et mees on ringitõmbaja, kes ei peagi millegi eest vastutama? Kas te lepite sellega, et olete ka endasuguste seas tembeldatud ainult bioloogiliseks massiks, sugutungi füüsiliseks avalduseks, kiimakotiks, kes ei suuda naisekeha nähes mõelda, ei-st aru saada ega hoolida enda ega kaaslase tervisest?

Ma olen väsinud sellest, et kuigi matšomehed väidetavalt soovivad lapsi rohkem kui naised, on lapsed ja lapsesaamine (ning sellest hoidumine) minu vastutus. Matšomees on küll kõva abordivastane ja sonib midagi imikute mõrvamisest (bioloogiatunnid on ilmselgelt vahele jäänud, inimarengust ei tea nad kohe mitte midagi), aga pane ta ise vastutama, lase tal näiteks vasektoomia teha. Ei! Kui lapsi saada, see tähendab — nende eest vastutada, neile toetusi maksta — ei taha ja SOS-pillid ning abort on mõrv, jääb üle kas mitte seksida, olla ise ülihoolas kondoomikasutaja või teha nii, et sa tulistaksidki tühjalt. Ma ei räägi praegu olukordadest, kus ollakse täiskasvanud vastutustundlikud inimesed ja täiesti kogemata jäädi rasedaks (mis on harvad juhtumid, aga mõnikord jäädakse pillidest või kondoomist hoolimata ja SOS-pilli on hilja kasutada, sest lihtsalt ei teatud, et ära hoida püüdmine läks luhta). Loomulikult on sel juhul mehel õigus kaasa rääkida, aga lõplik otsus sõltub siiski sellest, millisel tasemel on teie suhted, millisel viisil oled nõus ise panustama selle lapse üleskasvatamisse jne. Millegipärast need matšoisased aga siia gruppi ei kuulu.

Ideaalses maailmas on kõik lapsed planeeritud ja läbi mõeldud. Ma ei näe, et kõik need abordivastased kahe käega lapsendaksid. Kui mina last ei taha, aga rakukogumi eemaldamine on kellegi meelest mõrv, siis miks peaksin mina selle lapse üles kasvatama? Karistuseks, sest olen naine ja elan seksuaalelu? Et ma olen kellegi arvates lits ja nüüd kannatagu? Mina ei taha, aga pean sünnitama, sina keelad abordi, aga last ei taha. Mis neist soovimatutest lastest saab? Aga ka ideaalses maailmas juhtuks seda, et paari protsenti inimesi veab tehnika alt nii, et nad seda ise ei teagi. Mina olen elus pidanud kaks korda SOS-pilli võtma. Üks kord oli siis, kui olin antibiootikumikuuril ja sain alles päev hiljem teada, et need võivad vähendada pillide mõju. Kuna sel hetkel tõesti ei tahtnud lapsi ega oleks olnud võimeline talle midagi pakkuma, võtsin pilli. Käisime apteegis koos elukaaslasega. Ma olen tänulik, et on olemas selline võimalus. Ja ma olen rõõmus, et mul ei ole kunagi olnud vajadust aborti teha, aga samas ei kujutleks ma ette, et seda võimalust ei oleks. Et mingisugune emakat mitte omav inimene selle mulle ära keelaks, sest see on tema meelest ebaeetiline. Et mingi ise lapse eest vastutust võtta mitte sooviv isik võtaks vastutuse minu elu kulgu määrata, minu keha üle otsustada. Ja selle juures veel öelda, et see on minu huvides, sest mina ei suuda enda eest ise mõelda ega otsustada, ma olen ainult rumal naine. Et ma teeksin selle otsuse sama kergekäeliselt nagu matšomees õlle lahti korgib. Ära mõõda mind oma mõõdupuudega! Ära topi oma nina minu ellu! Käed eemale emakatest!