Enne abiellumist ja veel mõnda aega pärast seda pöörasin oma välimusele väga suurt tähelepanu. Ilusalongidesse läks aastate jooksul korralik rahasumma — juuksur, maniküür, pediküür, kosmeetik, massaaž, kehahoolitsused, spaaprotseduurid jne. Mulle meeldis enda eest hoolitseda. Kuna võtan kaalus kiiresti juurde, olin suurema osa ajast dieedil ja lubasin endale vaid mõningaid harvi patupäevi, kus oli näiteks kook või šokolaad või burger lubatud. Pingutused tasusid ära, nägin hea välja ja sain iga päev komplimente, tänaval vaadati järgi jne. Abiellusin ja mees tundis mu välimuse üle uhkust. Pärast pikki pingutusi jäin lõpuks rasedaks. Ei teagi, miks tita ei tahtnud kohe tulla, pidime teda pikalt ootama. Raseduse algus oli õudne, iiveldas pidevalt ja oksendasin jubedalt. Siis pidin komplikatsioonide tõttu jääma koju voodirežiimile ja sealt mu allakäik alguse saigi. Kui pidevalt oli halb ja kodust välja minna polnud vajadust, ei olnud ei soovi ega põhjust ennast sättida. Pidev mure beebi heaolu pärast tõi hallid juuksed ja märkasin kortsukesi. Söögiisu stressi tõttu kasvas. Juurde tuli 25 kilo. Sünnitusmajas sain lahti 10 kilost, aga ülejäänu jäi alles ja duubeldus pärast teise lapse sündi. Teise lapse ootele jäin 4 kuud pärast sünnitust, loomulikul teel. Kõik läks sama rada pidi — iiveldus, oksendamine, stress, lisakilod, magamatus, mure kahe lapse pärast… polnud aega, tahtmist, viitsimist ega motivatsiooni enda eest hoolitseda, kui kaks väikest elu nõuavad kõik endale.

Praeguseks siis turjal 30 lisakilo laste-eelse ajaga võrreldes. Ma olen oma välimuse pärast nii stressis, et möödub päevi, kui ma üldse peeglisse ei vaatagi. Välja minna ei taha. Mehe ees on häbi. Mees petab, ma tean seda, aga pigistan silma kinni. Talle ei meeldi paksud, aga ta ei ütle mulle seda, sest hindab, et olen talle lapsed sünnitanud. Suva, las petab natuke, peaasi, et õhtul koju tuleb. Senikaua mina söön, sest olen stressis. Söön, sest olen paks nagunii ja vahet pole, kas olen natuke rohkem või vähem paks, see ei muuda enam midagi. Söön, sest see on ainus, mis mind natukenegi rõõmustab. Laste ees on ka piinlik, kuigi nad on veel nii väikesed, et ei saa eriti aru, et teistel lastel on ilusad ja saledad emad ja neil on mingi paks rääbakas moor.

Mäletan nii hästi, kuidas imestasin siiralt, et miks naised end abielludes käest lasevad ja nii palju juurde võtavad. Miks keegi neile ei ütle, et nad on koledad. Ma ei saanud üldse aru, kuidas sellised asjad juhtuvad ja kuidas see üldse võimalik on. Nüüd olen ise täpselt see naine, keda vanasti sõbrannadele mõnitasin. Paras mulle, ise olin õel mõrd ja see sai kohe tasutud ka. Ennast käest lasta on imelihtne. Mina „süüdistan“ selles lapsi, kes tegelikult ei ole selles süüdi, et rasedused olid keerulised. Armastan neid väga ja olen tänulik, et pärast kõike seda on nad minuga, siiralt kohe. Ei kahetse midagi peale selle, et olen oma välimuse täielikult kaotanud ja sellest, kes seal pulmapildil on, pole enam mitte midagi järel.

Kõige hullem on see, et ma ei tea, kuidas sellest august välja tulla. Iga kord kaalule astudes või peeglist möödudes satun veel mustemasse masendusse ja suundun kööki kooki küpsetama, et ennast sellega lohutada. Mees on õnnelik, sest küpsetised talle meeldivad ja neid saab meie kodus ikka väga tihti. Armastus käib ikka kõhu, mitte voodi kaudu, loodetavasti ta ikka peab vastu ja jääb meiega. Kindel muidugi olla ei saa…

Loe hiljem
Jaga
Kommentaarid