Kus on tänapäeva printsessid?

Vahel ma vajun mõttesse - vähemalt üks kord aastas juhtub. Vaatlen kõrvalt elu, inimesi, olukordi, suhteid ning jõuan järeldusele, et kogu aeg me tahame midagi. Paremat tööd, seksikamat naist, hoolitsevamat meest, suuremat maja, uhkemat autot jne. Nõiaring. Miks? Sest selles puudub ilu, sest see on maatriks. Seesama väike või suur ego meie sees kogu aeg kõneleb. Vahetpidamata. Nagu väike ahv õlal, nagu aforismid ja naljajutud seda nartsissistlikku sisemonoloogi kirjeldavad.

Kitsendagem spektrit. Vaadakem seda suhte seisukohalt. Meil on enda partnerile tavaliselt mustmiljon nõudmist, endale kordi vähem. Ja siis me imestame, miks suhete keskmist eluiga saab mõõta paljudel juhtudel mitte aastates, vaid pigem kuudes ja nädalates. Ongi juhtunud see, et tänapäeval armastatakse asju ja kasutatakse inimesi mitte vastupidi. Millal jõuab meie teadvusse, et meie suhted ümbritsevaga muutuvad harmooniliseks ja rahuldustpakkuvaks hetkel, mil õpime ise kinkima enne, kui midagi endale küsime. Ja sealt äkki veel samm edasi, et õpime kinkima/andma/avama tingimusteta. Sest nii paradoksaalne kui see ka ei tundu, saavutame kõik, mida oleme kunagi soovinud sel hetkel, kui laseme ükskõik, mis soovi enda sees vabaks, garantiiks mitte miski muu, kui usaldus elu vastu. Kumb Sina tahad olla - müstik või kaupmees?

Naised otsivad enda ellu unistuste meest ja mehedki soovivad enda kõrvale muusat. Kedagi, keda armastada ja kelle armastusel lasta end sisemiselt paitada. Aga pagan, tundub, et Unistuste Robertosid on vähem kui naisi, kes tahaks neile küüned sisse lüüa, ja Liis Lemsalusid ka Maarjamaal ainult üks. Aga milles tegelikult asi on? Naised, kes oma printsi otsivad, millal Sa viimati ennast kõrvalt vaatasid ja esitasid endale küsimuse, kas Sa ise annad printsessi möödu välja? Võileivast, suuseksist ja vaikusest võib ajapikku väheseks jääda. Pärast seksi võiks ka naisega millestki rääkida olla (tervitused siinkohal Jesper Parvele ja Heidi Ruulile lahedate artiklite eest). Ja mehed, heast töökohast, kiirest autost ja Armani särgist võib väheseks jääda, et väärt naisele muljet avaldada.

Mis mu jutu iva on? Et enamik inimesi tahab muudkui saada. Selle kohta on ilus ütlus - armastus tahab anda, ego võtta. Mis oleks, kui enne suhtesse minekut õpiksime esmalt tundma, ja mis olulisem, aktsepteerima enda sügavusi, nõrkusi, tugevusi. Mõtestama lahti maailma enda ümber. Vaatama peeglisse nii, et ei pööra pilku ära, kui näeme miskit, mis teeb haiget või pole pealt nii läikiv kui sooviksime.

Mis oleks, kui me ei kasutaks inimest, kelle oleme enda kõrvale valinud, enda isiklike ja isekate puuduste ja valude tuimestamiseks. Kui võtaksime ise vastutuse enda valukehade neutraliseerimise, ebakindlustega tegelemise, elu pühitsemise, mõtestamise ja tunnetamistarkuse eest. Et mõte vaikiks ja süda kõneleks. Mis oleks, kui esimest korda elus päriselt armastaksime end? Ja alles siis – äkki suudaksime elus lõpuks kellegi teise kõrval mitte lihtsalt armastada, vaid olla/saada armastuseks. Ja anda enne, kui tahta.

Printse ja haldjaid on terve ilm täis. Vahel nad ise veel ei tea seda ja vahel nad on sellises rüüs, et Sa ei tunne neid ära. Tähtsaim on silmale nähtamatu.

Artikkel on pärit Margus Vaheri blogist "Mis tegelikult loeb?"