Õnnetu noor neiu: sõbrapäev on tore päev? Ei, sõbrapäev on kole päev!

Sõbrapäev on selleks korraks läbi. Kindlasti oli paljudel imeilus päev, aga mitte kõigil. Meile kirjutas üks teismeline tüdruk kurva kirja enda eilsest päevast.. Ehk on sul talle mõni hea sõna öelda?

Eile oli sõbrapäev, oh kui palju elevust, kingitusi ja lilli, eriti lilli. Olen 13-aastane koolitüdruk, suhteliselt vaikse loomuga, koolis ma ei ole populaarne. Käin kunstiringis, seal on küll kõik ok. Aga kool... see on jama.

Kodus on ka jama, ema muudkui õiendab ja mind kuulata kunagi ei jaksa, tal pole selleks aegagi, ta muudkui raiub, et nii peab, seda peab, teist peab. Peab ja muu ei ole oluline. Õnneks on mul vanaema, kes mind tõeliselt hoiab ja hindab, kuid teda näen põhiliselt nädalalõppudel. Ka siis on ta sageli tööl, graafikuga müüja töö.

Ja siis eile oligi sõbrapäev! Koolis oli melu ülearu, mina olin kurb. Peale kõige olen ma allergiline lillede suhtes, ilmselt on need kemikaalide lõhnad, mille abil lilli säilitatakse. Terve kool lõhnas ja siis tuldi mulle lille kinkima. Ma ei võtnud vastu, ma ei suutnud seda, lõhn ju. Oh, kus siis pahandati ja nöögiti.

Kõige tipuks ma minestasin. Kiirabi viis mu EMOsse, kus mind hoiti mitu tundi, diagnoosiks öeldi - äge paanikahoog. Soovitati päevake kodus puhata. Nüüd ma siis puhkan, kirjutan ja nutan. Aga homme on jälle koolipäev...

Ma arvan, et olen sündinud vales kohas,vales ajas, vales peres. Ega teagi, mida ette võtta. Arvan, et ega keegi mind aidata ka ei saa. Võiks öelda kui vanainimene: küll aeg kõik haavad parandab. Kui parandab...