Hübriidauto vs. elektriauto
Elektriauto ajalugu ja kujunemine
Elektriauto ajastu algas 19. sajandi keskel. Esimese teadaoleva elektriauto ehitas 1837. aastal Robert Davidson. Eestis on elektriautod enamasti kõige rohkem teada avaliku sektori poolt hallatavates institutsioonides. Kui öelda eestlasele sõna „elektriauto”, siis esimesena tuleb silme ette sini-valge Mitshubishi i-MiEV. Selle margi puhul on tegemist esimese seeriatootmises sõidukiga, mis tarvitab edasiliikumiseks ainult elektrienergiat. Elektriauto korral ongi ainuke energiaallikas elektrimootor.
Kõige suuremaks murekohaks ja küsimärgiks ostuotsuse tegemisel on kindlasti läbisõidupiirang, mida ühe laadimiskorraga saab läbida. Ajas on see paljuski muutunud. Kui esimeste elektriautodega sai ühe laadimisega läbida orienteeruvalt 60–150 km, mis olenes muidugi paljuski kümnest erinevast tegurist, nagu väliskliimast, sõidukiirusest, sõidustiili ja konditsioneeri kasutamisest, siis praegusel ajal on nende samade autode läbisõiduvõimalus kasvanud kuni 250 km-ni. Suuremaks erinevuseks on siinkohal kindlasti Tesla, mis lubab läbida ühe laadimiskorraga isegi kuni 500 km. Siingi mängib suurt rolli auto maksumus ehk mida kallim auto, seda pikem tihtipeale ka sõiduulatus ühe laadimiskorraga.
Eestis oli elektriauto ostmine väga populaarne siis, kui KredEx seda toetas (aastast 2011). Oluliseks põhjuseks oli selleks kindlasti ka üle-eestilise laadimisvõrgustiku loomine. Võrgustik on seatud selliselt, et ei pea läbima ainult suuremaid linnu, vaid oma eletriauto saab ilusti ära laadida ka väiksemates valdades. Kiirlaadijaid on praeguseks Eestis 167, nendest 38 Tallinnas. Eeliseid ostmaks elektriautot on üritanud luua ka omavalitsused, lubades elektriautodel tasuta parkida ja sõita ühistranspordi radadel . Sellest olenemata on elektriauto soetamine siiski kallis, võrreldes sisepõlemismootoritega autodega. Suurim langus oli näha, kui kadus ära KredExi toetus ning elektriautode ostmine hakkas tasapisi vaibuma. Populaarseks on muutumas hoopis hübriidautode soetamine.
Hübriidautode erinevus
Erinevalt elektriautost kasutab hübriidauto liikumiseks kombineeritult elektri- ja bensiini-/diislimootorit. Selle juures elektrimootorit peamiselt madalatel kiirustel ning akusid laetakse pidurdamisel. Tundub ju ideaalne – eriti tihedas linnaliikluses sõitmiseks, kus valgusfoorid ja ummikud on igal kilomeetril.
Hübriidautosid on võimalik omakorda jagada veel hübriidideks ja pistikhübriidideks. Suurim erinevus on see, et pistikhübriidi saab vooluvõrgust laadida ja see on võimeline selle laetud energiaga sõitma, hübriid aga salvestab pidurdamisel tekkinud energia akupatareisse ja kasutab seda vedelkütusest saadava energia asemel või sellele lisaks. See tagabki kütusesäästlikkuse just eelkõige linnaliikluses. Enamasti on sellise kõrgepingeaku mahtuvus väike, mis võimaldab linnakiirusel sõita elektri jõul paremal juhul 3–4 km. Samas on ka aku ise oluliselt väiksem ja kergem, kui seda on pistikhübriidil või elektriautol, mis omakorda muudab jälle auto kergemaks.
Kuna hübriidi hind on elektriautoga võrreldes mõistlikum, siis võib öelda, et hübriidautode müük on Eestis üha tõusvas joones. Kindlasti on oluline põhjus ka selles, et tootjaid, kes hübriidautosid pakuvad, tuleb aina juurde. Võrreldes 2013. ja 2016. aastat on Baltikumis hübriidautode müük peaaegu kahekordistunud.
Keeruline võrrelda
Elektri- ja hübriidautot üks ühele võrrelda ja eeliseid või puuduseid välja tuua on pigem keeruline. Võrdluse aluseks peab kindlasti sisse tooma ka tavalise sisepõlemismootoriga auto. Valik eeldab kõikide oluliste plusside ja miinuste kokkulöömist ja vajaduste kaardistamist, sest auto ostmine on enamikule inimestest pikaajaline kulu ning faktoreid, mille põhjal otsustada, võiks olla mitmeid.
Kokkuvõtteks võib öelda, et suuri eeliseid ühe või teise auto kasuks on keeruline välja tuua ning igaüks peab otsustama siiski enda äranägemise järgi. Mine tea, äkki lõpuks selgub, et ainuõige valik on hoopis tavaline sisepõlemismootoriga auto.
