Kogemus: Minu esimene kord barbershopis ehk habemeajajate tagasitulek
Palusin korra oma juuksuril kätt proovida, aga kuna ta sellest väga vaimustuses ei olnud, siis teist korda enam ei hakanud peale käima. Samas hakkas karvane nägu peeglis mulle aina rohkem meeldima ja võimlesin 30–40 habemelõikuriga peegli ees, kuni ikka kusagil käsi vääratas ja kena auk habemesse tekkis.
Püüdsin leida endale uut juuksurit, kes oleks nõus mind nii pea pealt kui ka lõua alt ilusaks tegema. See aga osutus liigagi kontimurdvaks ülesandeks, kuni ühel päeval jagas mu naine sotsiaalmeedias kuulutust, mis tutvustas uut barbershop'i.
Olin lasknud just habemel vohada ja nägin välja üsna metsistunud. Ülemus küsis juba, kas olen usku vahetanud. Kliendid ei tundnud ära ja mis seal salata – sügelus hakkas vaikselt närvidele käima. Valisin numbri ja broneerisin endale barbershop'i aja. Tulgu, mis tuleb.
Kas ma soovin õlut või viskit?
Otsisin kapist välja oma ägeda Iiri stiilis soni, panin mantli selga ja seadsin sammud barbershop’i suunas. Sisse astudes tabas mind meeldiv üllatus: koht oli isegi vingem, kui piltidelt mulje jäi ja see ei ole igapäevane kogemus. Kui olin ümbrusega just kohanema hakanud, küsis barber, kas soovin õlut või viskit. Olin kindel, et kuulsin valesti ja tänasin, kuid keeldusin.
Barber oli noor mees ja pean tunnistama, et mul ei olnud just kõige mugavam – mingi võõras mees silub ja sasib mu pea ja näo karvades. See oli nii harjumatu, et ma kahetsesin mõttes korduvalt, et ma pakutud viskit vastu ei võtnud. Aga barber ei olnud mitte ainult lõikuses väga osav ja veenev, vaid ka vestluses vaba ja huvitav partner. Tasapisi ebamugavustunne vaibus ja asendus lõõgastusega. Mitte kunagi varem ei ole keegi mu näo eest hoolitsenud. See oli uudne ja põnev ning kuum rätik näos koos mingi kreemiga tekitasid eriti hea tunde. Lõpuks külm rätik näos tõi erilise värskuse.
Esimest korda kümne aasta jooksul lasin kellelgi ka omale uue soengu „pähe määrida”, seitel ja värgid seal juures. Ma loodan, et mu pikaajaline juuksur ei solvu, ma olin afekti seisundis kogu sellest miljööst ja stiilist ning kõik lihtsalt pidi habemega kokku minema.
Lahe on see, et olgugi et sa näed, mis su soenguga tehakse, siis habeme kujunemist sa ei näe – oled lamavas asendis, silmad karvade sinna sattumise kaitseks kaetud, barber teeb koguaeg midagi, hoiatab, kui uut tööriista või vahendit kasutama hakkab. Lõpptulemust näed siis, kui habemega on kõik juba ära tehtud. Pean tunnistama, et see esimene kord oli väga ärev, olin nii põnevil ja närv oli sees. Ma ei oleks kunagi uskunud, et juuksuri juures sellise adrenaliinilaksu võib saada, aga toonitan: kümme aastat oli mul üks kindel soeng ja ma ei olnud nõus seda muutma.
Mees, kellel paistis stiili olevat
Ma olin täiesti jahmunud, kui peeglist kogu komplekti nägin. Barber vist kah korra kohkus ja küsis kiiresti, kas kõik on korras, me saame veel midagi muuta, kui vaja. Aga mina olin lihtsalt jahmunud, sest peeglist vaatas vastu keegi võõras mees. Mees, kellel paistis stiili olevat. Ma olin suurest ärevusest higine, aga ma olin õnnelik ning edevus sai minust niimoodi võitu, et tegin oma elu esimese selfi ja panin moluraamatusse kõigile imetlemiseks üles. Tagasiside oli ülipositiivne ja seda eriti mu oma naise poolt. See, mida ma temalt kuulsin, kui kodu uksest sisse astusin, jääb igavesti meie vahele.
Minust sai püsikunde ning olgugi et kulud soengule ja habemele on võrreldamatud (mu püsijuuksur tõstis kümne aasta jooksul korra natuke hinda ja tõesti, see oli ülisoodne), on seda ka teenus ise, mis koosneb salongi stiilsusest ja minu muutunud välimusest. Eks vist olen natuke muutunud ka mina ise. See oli hästi kulutatud raha.
