Lugeja poemüüjatest: kui ei viitsi enam klienti aidata, oleks aeg töökohta vahetada
Üks uimane ja kummaline müüja seisab keset poodi ja kui lähed temalt nõu küsima, hakkab ta hoopis midagi muud pakkuma, vaevumata kaasa mõtlema või loogiliselt lähenema. Oletame, et lähed sooviga osta mingi väike asjake (katsiku)kingiks ning väljendad selgelt oma soovi, et hinnapiir on selline ja tingimused sellised, aga ikka viiakse sind mingite ebamõistlikult kalliste ja hoopis jaburate asjade juurde. Mõnikord läheb paremini — lähed küsima õhukest puuvillast kaelussalli ja sind viiakse talviste paksude tuukrimütside leti juurde. Vähemalt suund on õige, kuigi seda, mida vaja, ikka ei saa ja seal poes polegi. Selle asemel, et öelda, et seda või teist pole ning soovitada, kuhu võiks selle asemel vaadata või pakkuda loogilist asendust, saad pakkumise mingile objektile, mida poleks eluski mõelnud vaadata ega kuidagi enda sooviga seostada. Aga vähemalt tuleb anda plusspunktid, et müüja on saanud natuke koolitust ning ikkagi üritab midagigi müüa, kuigi ebaõnnestunult.
Selline pood paneb kukalt kratsima, muigama ja natuke viletsamal hetkel ka pahameelt tundma. Kui on tõesti vaja, et aidataks ja soovitataks, on lausa vihastamapanev, kui sulle vaatab vastu tuimade kalasilmadega müüja, kelle pilgu taga ei näi olevat huvi, empaatiat ega kaasamõtlemist, on ainult soov midagi maha müüa. Tuleb meelde, kui ma ise olin mõnda aega müüja, siis pugesin või nahast välja, et klient rahule jääks ning kui meil polnudki seda, mida vaja, aitasin kaasa mõelda ja arutleda, kust võiks kliendi soovidele vastava asja kõige tõenäolisemalt leida. Samuti on mul sama meeles sõbrannade kohta, kes on teenindussfääris töötanud — ükskõiksus ja lausa vastu töötamine on midagi, mis kuuluvad hoopis teistsuguste inimeste juurde.
Eks ma saan muidugi müüjatest ka aru, nende töö on raske. Näiteks riidepoes käivad muuseas kõik need kapriissed kliendid, kes saabuvad viis minutit enne uste sulgemist (kui hakkad juba kassat lugema ja koristama), nõuavad umbes punast vaipa maha ja ajavad kõik sinu kordaseatud riidekuhjad segamini, tõmmates välja kõige alumise asja ning jättes kõik maha kukkunu sinna vedelema. Muidugi on neil see õigus, kliendil ei ole kohustust proovitud riideid tagasi viia või üleüldse kabiinist ära võtta, samuti enda järelt koristada. Aga ikkagi ju eeldad, et su vastas olev inimene on viisakas, sõbralik, heatahtlik ja inimlik, mitte kahel jalal kõndiv ülbe põrsas. Iga päev suurtes massides selliste inimsigadega kokku puutumine nüristab kindlasti meelt ja vaimu ning ühel hetkel ei viitsigi võib-olla kellestki välja teha. Siis on õige hetk töökohta vahetada. Fakt on ju see, et ebameeldiva teenindusega kohta ei lähe kliendid enam tagasi ning käive kannatab.
Samas ma võtan mütsi maha kõikide poemüüjate ees, kes tõesti päevast päeva puutuvad kokku nõmedate, purjus, räuskavate, rumalate, ennast täis, pahatahtlike, ebamääraste ja tüütute klientidega ning jäävad sellest hoolimata siiski viisakaks ning professionaalseteks. Isegi kui neid sõimatakse ja näiteks saiapakiga visatakse, nagu hiljuti ajalehest lugeda oli. Ja iga kell eelistan müüjat, kes küll ei naerata, ei ole abivalmis, aga vähemalt jääb viisakaks ning vähemalt oma võimete piires üritab, kui seda, kes oma paha tuju kliendi peal välja elab ning iga oma kehamolekuliga näitab välja, et oled talle tüliks ning võiksid kohe kiiremas korras jalga lasta. Sellised kogemused on kahjuks liiga sagedased ning panevad veelgi enam tunnustama neid, kes jätavad poekogemusest hea või isegi igavalt mittemidagiütleva mulje. Mina ei saa öelda, et ma kauaks oleksin suutnud kaasamõtlevaks ja sõbralikuks teenindajaks jääda, seetõttu ma ka ametit vahetasin. Kiitus kõigile, kes pole müüjana mölakaks muutunud!
