Kust algab pedofiilia? On absurdne sundida lapsi ükskõik keda puudutama, kui nad seda ise ei soovi

Sattusin kogemata riigitelevisioonist nägema multikat, mille sisuks oli, et kuningriiki oli vanatädi külla tulemas ning kõik täiskasvanud olid rõõmsad, aga väike printsess ei tahtnud üldse vanatädi küllatulekut, sest temale tähendas see enda jaoks ebameeldiva ja hirmutava välimusega naise musitamist. Pärast peitu pugemist võttis see laps end siiski kõigi rõõmuks kokku, tegi nõutud musi ära, sai aru, et vanatädi polegi nii hirmus ja kõik olid õnnelikud.

Tore lugu sellest, et eelarvamustest peaks üle olema ja välimuse varjus võib väga tore inimene peidus olla? Jah, seda oligi ilmselt niimoodi mõeldud, aga minus tekitas see multikas õudu.

Miks? Milline sõnum jäi tegelikult kõlama? See, et laps peab enda soovid alla suruma ning alluma täiskasvanute diktaadile oma keha suhtes. Eks meid ole kasvatatud selles vaimus, et oma sugulasi tuleb kallistada-musitada, nende embused ja õrnused ära kannatada, isegi kui need on meile ebameeldivad. Vastu hakata pole ju viisakas. Aga kas me tänapäeval kõikide uute teadmiste ja pedofiiliaskandaalide valguses ei peaks õpetama lastele hoopis seda, et jah, eelarvamused on rumalad ja välimus pole esmatähtis, kuid me ei pea taluma enda jaoks ebamugavaid füüsilisi kontakte?

Tõesti, selles vanatädi musis ei olnud midagi seksuaalset. Ei peagi olema. Küsimus on selles, millise sõnumi see edastab. Selle, et lapse keha ei kuulu talle ja tal ei ole õigust keelduda, vaid peab kõigi meeleheaks teised enda isiklikku ruumi laskma. Selle, et täiskasvanud dikteerivad, mida ta oma kehaga tegema peab. Selle, et lähisugulane ei kuritarvita tema usaldust.

Üks tuttav argumenteeris, et elu ongi raske ja me peame tegema asju, mida me ei taha ning selle varakult selgeks õpetamine toob lastele ainult kasu. Ma nõustun selles mõttes, et jah, tuleb õpetada kohusetunnet ja seda, et mõnikord peame tegema vastumeelseid asju, aga need asjad peaksid siiski jääma intiimtsoonist väljaspoole. Ei saa panna ühte panna näiteks sundlust koristada (millel on igati loogilised põhjused) ja sundlust kedagi tahtevastaselt musitada-kallistada. Kui me täiskasvanuna peaksime kellegi soovil enda jaoks ebameeldivat inimest puudutama, tekiks trots ja küsiksime „miks ma seda tegema pean?“ Lapselt eeldame aga vaikides kuuletumist, sest tema keeldumine teeks meile häbi? See taastoodab arusaamu, et inimestel, eriti naistel, pole õigust öelda „ei“ soovimatutele puudutustele. Et me võlgneme kellelegi midagi. Et meie kehad on ühiskondlik omand, mitte meie endi oma. Niigi elame maailmas, mis dikteerib, millised me peaksime välja nägema, mida tohime oma juuste/naha/küünte/kehakarvadega ette võtta ja väljaspool norme olijad tembeldatakse hulludeks, feministideks, lesbideks, pededeks. Niigi peetakse normaalseks, et teistel, eelkõige meestel on õigus tänaval mööduvate naiste kehasid kommeteerida ja lausa puudutada. Niigi eeldavad paljud, et suhtes olles võlgneme teisele poolele seksi ning meil ei ole õigust „ei“ öelda, vaid peaksime ka vastava tuju puudumisel silmad kinni panema ja isamaa peale mõtlema. Niigi süüdistatakse vägistamisohvrit, et ta piisavalt vastu ei hakanud, valesti käitus või lihtsalt liiga apetiitne välja nägi. Kas me peame siis ka multikatasandil kultiveerima arusaama, et tuleb „vait olla ja edasi teenida“, sest äkki ei olegi nii hull? See mõtteviis on sarnane nende omadega, kes väidavad, et lesbid on võimalik heteroks muuta, kui nad ainult korra „õiget asja“ proovida saavad.

Enamik ahistajaid on sama perekonna või tutvusringkonna liikmed. Selles valguses on absurdne sundida lapsi ükskõik keda puudutama, kui nad seda ise ei soovi ning panna neid end süüdi tundma, kui nad seda ei taha ega tee.