Lavly Perling: väikses riigis ei tohi lubada juhtumeid, kus 13aastane sooritab enesetapu hirmust isa peksu ees

„Väikeses riigis ei tohi lubada juhtumeid, kus 13aastane sooritab enesetapu hirmust isa peksu ees,“ rääkis riigi peaprokurör Lavly Perling möödunud reedel toimunud Eestimaa VII Naiste Kongressil.

Lavly Perling mängib oma ettekande sissejuhatuseks ette õõvastava telefonikõne salvestuse, kus nuttev laps teatab häirekeskusele oma vanemate kaklusest.

Peaprokurör alustab oma sõnavõttu vabaduse tähenduse kirjeldamisega meie ühiskonnas. Vabadus tähendab ka kohustust. Kohustust märgata ja aidata.

Mina olen naine, abikaasa, ema, prokurör. Ennekõike inimene. Vaba inimene ühes väikeses põhjamaa riigis, kus oleme täna suuresti vabad valima tegevusvaldkonda, perekonnaseisu, emadust ja tänapäeval teatud määral isegi naiseks olemist. Saame valida, kas oleme mõni neist või kõik korraga. Iga väike tüdruk peab teadma, et võib olla üks või kõik korraga. Aga on midagi, mida valida ei saa. See on vabana sündimine. Õigemini ei saa valida sellest vabadusest loobumist. Vabadus aga ei tähenda absoluutset priiust, vaid ka vastutust ja vabade valikutega seotud kohustusi.

Inglise kirjanik Edmund Burke on öelnud, et kurjuse võiduks pole tarvis muud, kui heade inimeste tegevusetust.

Emaks olemise vabadus tähendab kohustust hoolida ja hoolitseda. Kaaslaseks olemise vabadus toob kaasa meeldiva kohustuse arvestada ka teise inimesega enda kõrval. Juhiks olemise kohustus aga seista inimeste ja asutuste eest. Vaba inimene olemine tähendab kohustus olla vaba ja märgata. See, kes jõuab, peab aitama teisi.

Edasi siirdub peaprokurör konkreetse statistika juurde, mis nii esitades mõjub väga karmilt — väga suured numbrid meie väikese maa kohta.

Eestis registreeritakse aastas 3000 lähisuhtevägivalla kuritegu, sündmusi koos väljakutsetega 9000. Aga need on numbrid. Kannatanuid on aastas tublisti üle 4000, arvestades, et enam kui igal neljandal juhul on lähisuhtevägivalla pealtnägijaks laps. Iga kümnes registreeritud kuritegu Eestis on lähisuhtevägivalla kuritegu. Neist suurema osa ehk 70 protsenti moodustab praeguste või endiste elukaaslaste või abikaasade vaheline vägivald.

See kõik sel pisikesel maal, kus me ometi teame, kui hästi meie naabril läheb. Miks? Kas me tõesti ei näe neid kannatajaid enne, kui nad on pöördunud 33 korda abi saamiseks riigi poole. Kes nad on? Kindlasti on olemas sotsiaalne grupp, kus risk on suurem selle kuritöö ohvriks langeda. Aga meie näeme väga erinevaid inimesi. Nad on noored ja vanad, rikkad ja vaesed, erineva hariduse ja sotsiaalse taustaga. Neid kõiki ühendab hirm. Nad varjavad oma elus toimuvat kiivalt. Nad tunnevad end üksi ja abituna, suur osa neist pole enam ammu vabad. Neid endid pole enam peaaegu olemas. Ja laste silmad, kes on seda kunagi pealt näinud, jäävad kurvaks, nende hinged jäävad haigeks. Halvemal juhul nad ei oska suureks saades ka ise teisiti käituda, sest vägivald on muutunud normiks.

Millised on lahendused? Kes on ellujääjad?

Mina saan kinnitada, et iga kannatanu on oodatud teada andma igast vägivallajuhtumist. Kui kahtlus ei osutu tõeks, ei pahandata sõnumitoojaga. Olen nõus sellega et igale vägivallajuhtumile peab reageerima. Nii kiiresti kui võimalik tuleb inimene eemaldada vägivallast.

Enamasti on reaalsus see, et prokuröri ees seisab inimene, kes on leppinud. Naised, kes paluvad pisar silmis, et nende meestele enam ülekohut ei tehtaks. Oleme õppinud märkama, et selle taga on sageli manipulatsioon, ähvardus, uus vägivald. Seni, kuni naine on sõltuv, on raske teda veenda üksinda hakkama saamises. Ja kui ta poleks sõltuv, ei seisaks ta ju ohvrina prokuröri ees.

Väikses riigis ei tohi lubada juhtumeid, kus 13aastane sooritab enesetapu hirmust isa peksu ees. Pean kurvastusega uskuma, et ei usu vägivalla kadumisse. Kuid usun, et veel rohkem saab ära teha et seda oleks oluliselt vähem.

Võiks mõelda sellisele süsteemile, kus ohvril on üks tugiisik, et ta ei peaks suhtlema erinevate ametnikega. Vaid oleks üks isik, kes teda aitaks ülekuulamistel, istungitel, toetuste küsimusel ja siis, kui murdumishetk on lähedal.

Ellujääjateks on need, kes ohvri rollist välja astuvad. Kui teil tuli meelde, kes hetkel võib-olla kannatab, minge ta juurde ja öelge, et ta on vaba valima vägivallatut elu ja näidake talle uuesti vabadust.

Reedel, 3. märtsil toimus Eesti Rahvusraamatukogus Eestimaa VII Naiste Kongress „Naise sõna loeb“. Selle eesmärgiks oli pakkuda välja lahendusi soolise võrdõiguslikkuse saavutamiseks. Lavly Perling oli üks kongressi esinejatest.