Kai kolumn: kui ma rõõmsalt bussijuhti tervitasin, sain pettunud hääle osaliseks — nagu tal oleks eriti kahju olnud, et ma bussi siiski üles leidsin
Ma pole küll mingi ilmateadustaja, aga tänavune talv on olnud üpriski lumevaene ja kostitanud meid õnneks ainult mõne üksiku külmalainega. Tore on see sellepärast, et meie Janetiga oleme „elukutselised“ rändajad — või no vähemalt peaaegu. Ainult selle rändamisega on see lugu, et kuna mul ilmselgelt puudub mootorsõiduki juhtimise õigus, siis meie rändamised toimuvad väga suures jaos jalgsi ja ühistranspordiga. Seega see tähendab seda, et vastikute ilmaolude puhul, eriti külmal ajal, katsun ma oma liikumised võimalikult inim- ja koeraväärseks muuta — no et poleks niisama mõttetut passimist, vihma käes ligunemist ja/või külmetamist.
Meil oli ühe ajakirjanikuga kohtumine Pärnus kokku lepitud ja minu plaan nägi ette, et jõuan igale poole enam-vähem täpselt, mõeldes ikka oma sõbrakese käpakestele. Minul pole häda miskit, kui külm natuke põski näpistab, aga koerast on küll kahju. Kuna kohtumine oli kokku lepitud kella 11ks, siis tunduski paslik minna Kilingi-Nõmmest 10.20 bussiga.
Hommikul asusime siis rõõmsatujuliselt ja eriti reipal sammul bussijaama poole teele. Suisa nii reipalt, et kui tavaliselt pole mul vähimatki probleemi Janeti kannul püsimisega, siis vot tollel hommikul, vältimaks kokkupõrget maaga, tegin ma küll kõiksugu uhkeid ja graatsilisi piruette, lutse ja „pääsukesi“. Tänu taevale, minu vabakava jääl kandis vilja ja ma jäin kuni lõpuni püsti ning bussijaama jõudsime isegi kaks minutit varem kohale.
Kui olime jõudnud paar minutit oodata, siis tabas minu kõrv mootorsõiduki häält. Kuid ma polnud sugugi kindel, kas tegu oli bussi või tavalise autoga. Lihtsalt segadust põhjustas minus see, et kuna 10.20 buss on alati see 15-kohaline mikrobuss, millel on manuaalselt avatav uks ja kuna aeg-ajalt toob keegi oma naise, lapse või sõbra autoga bussijaama, parkides samuti otse bussijaamaplatsile ja istudes bussi saabumiseni mõnusas soojas autos, siis seepärast olingi tiba segaduses — no et mis asi seal platsil nüüd õigupoolest põriseb. Ei taha ju lolli olukorda ka jääda, no kui jalutan bussi pähe hoopis kellegi sõiduki ukse taha passima nagu viimane pooletoobine.
Kuid hoolimata hirmust teha endal mark järjekordselt maani maha, oli kokku lepitud kohtumine ajakirjanikuga minu väärikusest märksa olulisem ja võtsin südame rindu ja andsin Janetile korralduse mulle uks otsida. Janet astuski paar sammu lähemale, kuid siis seisatas, justkui oleks natuke segaduses. Tajusin mootorimüra järgi, et oleme peaaegu põhimõtteliselt sõiduki kõrval, kuid Janet vaatas ebalevalt vasakule ja paremale ega suutnud otsustada, mida edasi teha. Kuid siis, ei tea kust, astus mulle ligi üks naisterahvas ja uuris, kas ma tahan bussile minna. Issand, ma olin nii õnnelik, et keegi abivalmis inimene appi tuli ja kui minus poleks 50% eestlast, siis oleksin arvatavasti tollele inimesele suurest rõõmust kaela langenud ja suudlustega üle valanud.
Igatahes ma kinnitasin oma soovi ja siis minu hämminguks ütles too abivalmis ja tundmatu võõras naine: „Jaah, bussijuht lasi reisijad välja ja tõmbas kohe ukse tagasi kinni…“ Korraks tekkis küll mõte, et mis mõttes tõmbas ukse kohe kinni tagasi, kas bussijuhil oli raske märku anda või küsida, kas mina pime sooviksin ka äkki bussi peale saada? No see selleks, ma ei jõudnud sellele pikalt mõelda, sest õnneks too naisterahvas avas mulle ise bussiukse ja juba järgmisel hetkel asusin bussijuhiga vestlusesse.
Kui ma bussi astusin ja rõõmsalt bussijuhti tervitasin, sain ma eriti pettunud hääle osaliseks, nagu tal oleks eriti kahju olnud, et ma bussi siiski üles leidsin.
Bussijuht siis minu vastuse peale ohkas eriti raskelt ja ütles: „Tere!“
Ma ei lasknud end tema ohkimisest häirida, vaid vuristasin ette: „Palun-mulle-üks-0-pilet-Pärnusse-sügav-nägemispuue!“
Selle peale uuris tülpinud olekuga bussijuht, iga sõnalõppu rõhutades: „Kas dokumenti on?“
„Jah, ikka on. Kas soovite näha?“
Oleks viisakas!“ vastas bussijuht eriti etteheitval toonil ja justkui kurjustades.
Ma siis koukisin kotist dokumendi välja, bussijuht piidles iga lehekülge erilise hoolikusega. Kuna bussijuht oli selline tõre, siis ma igaks sajaks juhuks hoidsin oma kätt väljasirutatuna ootevalmiduses, et saaks 0-pileti ja dokumendid mulle suurema vaevata pihku susata, no et bussijuhi vastumeelsust minuga suhtlemises vähendada. Kuid ma olekski võinud vist sinna ootama jääda — käsi pikalt ees, sest ma ei saanud mitte essugi tagasi. Lõpuks peale mõningast ootamist otsustasin ise hakata pimesi kobama ja dadaa — leidsingi bussijuhi käe üles, kes hoidis ja ootas, ma ei tea kui kaua, et ma ise oma nodi tagasi võtaksin.
Lõpuks võiski sõit alata. Reis kulges ilma viperusteta ja lasin vahepeal silmagi looja. Pärnusse jõudes, kui rahvas bussilt maha kobis, siis kõik tänasid bussijuhti ja juht vastas viisakalt aitüma, olge lahke, kena päeva jätku jne. Lõpuks jõudis järg minuni. Hoolimata sekeldustest ja bussijuhi ebaviisakast käitumisest tänasin minagi juhti rõõmsalt, kuid vastuseks sain... VAIKUSE.
Mnjah, minu meelest oli selle bussijuhi lause „oleks viisakas“ väga paslik päevaiva, aga miskipärast ei rakendanud tema seda mitte ühelgi korral. Ma arvan, et olgugi, et ma olen tasuta sõitja, siis ma olen samaväärne klient ja minu tagasiside ja hinnang kliendina ettevõttele on ka midagi väärt. Ma ei ole vähem väärtuslikum oma pimeduse ja 0-pileti tõttu. Nii et olgem tõesti viisakamad ja tähelepanelikumad!
Põhjalikumalt Kai tegemistest saad lugeda tema blogist — SIIT!
