Minu Tansaania: Tobias loodab, et keegi tema või vendade lastest jõuab kunagi nii kaugele, et endale auto osta
"Astun ühel vihmasel ennelõunal Sao Hillis Sveni töö juurest läbi ning kuna taas pole elektrit ja meestel midagi teha, jään Tobiasega pikemalt lobisema," kirjutab Maiki Udam teoses “Minu Tansaania”.
Avaldame katkendi:
Tobias on meievanune. Ta on pärit väga vaesest perest. Kooli jõudis ta alles kaheteistaastaselt. Kuna Tobiasel nutti oli, siis soovis ta peale põhikooli lõpetamist minna ka keskkooli, aga seda isa ei lubanud: „Meil ei ole selleks raha. Isegi kui ma kõik oma lehmad ja maatüki maha müüks, ei jätkuks sellest sinu koolitamiseks.“ Peale selle oli Tobiasel veel küllaga õdesid-vendi, kes tahtsid toitmist ja harimist.
Üks Tobiase onudest küsis, kas poiss tahaks minna kutsekooli puusepaks õppima. Arusha lähedal olla just avatud üks selline kool. Kuna kutsekooli õppemaks oli keskkooli omast veelgi kõrgem, ei tahtnud isa sellest kuuldagi. Onu uuris välja, et kutsekool on loodud Rootsi abiprogrammi raames ja seal saab päris tasuta õppida. Nii saigi Tobias oma õpinguid jätkata. Kuna isal polnud piisavalt raha isegi bussipileti jaoks, siis pidi Tobias kaksteist tundi kõndima, kuni ta jõudis nii kaugele, et edasiseks bussisõiduks tuli olemasolevast rahast välja. Ta käis kutsekoolis kolm aastat ja sai puusepa paberid. „Mul oli seal väga hea rootslasest õpetaja, kes õpetas mulle peale puutöö ka inglise keele selgeks. Oma lastele olen ma öelnud, et minust sai puusepp, aga teie peate veel sammu kõrgemale astuma — õppima ülikoolis inseneriks!“
Tobias abiellus hilja, alles kahekümne seitsme aastaselt. „Võrreldes oma isaga olen ma vilets mees,“ viskab Tobias nalja. „Temal oli viis naist ja kolmkümmend üheksa last, minul kõigest üks naine ja viis last.“ Kõige vanem tütar õpib Arusha ülikoolis inglise ja suahiili keelt ning tahab saada õpetajaks ja tõlgiks. Teine tütar tahab saada poliitikuks ning õpib Iringas majandust ja juurat. Tobiasele see poliitikuamet väga ei meeldi, aga ega ta kätt ette ka pane. Tehku, mis tahavad. Noorem tütar on kaheteistaastane ja käib põhikoolis. Tansaania haridussüsteemist rääkides on Tobias kriitiline. „Lastele õpetatakse väga palju ebavajalikku. Neil on nii palju vaja kodus õppida, aga suurem osa sellest on täiesti kasutu. Õpetajad saavad väga vähe palka ja nad ei ole motiveeritudki lapsi õpetama, vaid otsivad endale kooli kõrvalt lisasissetulekuallikaid, ja kui õpetaja on vilets, siis teda mitte ei lasta lahti, vaid saadetakse õpetajaks mõnda teise regiooni.“ Sama lugu pidi olema poliitikutega. Korruptandid ja ebakompetentsed ministrid pannakse mõnda teist ministeeriumi juhtima, mitte ei saadeta minema.
Hoolimata kehvast õpetamiskvaliteedist on kooliskäimine kallis lõbu. Vanemad peavad ostma peale õpikute ja kohustusliku koolivormi ka näiteks koolipingid. Alates keskkoolist on õppimine kõigile tasuline. Arvestades üldist vaesust ja laste arvu on see väga paljudele üle jõu käiv väljaminek. „Tavakoolis ei ole mingit korda ega kontrolli. Meil on väga levinud, et juba neljateist-viieteistaastased tüdrukud jäävad rasedaks. Ja peaaegu kõik need rasedused saavad alguse koolist. Kodus ega koolis ei räägita lastele midagi seksuaalkasvatusest või sellest, kuidas soovimatuid rasedusi ära hoida.“ Seetõttu on Tobias oma noorima tütre pannud ainult tüdrukutele mõeldud erakooli, „et hoida teda võimalikult kaua poistest eemal“. Kui küsin, kus see tüdrukutekool asub, saan vastuseks, et Njombes, kuhu on Sao Hillist kolmsada kilomeetrit. Tütar käib kodus ainult kaks korda aastas — detsembris ja juulis, lisaks võivad vanemad aasta jooksul kahel nädalavahetusel oma lapsi koolis vaatamas käia. Tütar õpib seal teist aastat. Tobiase sõnul tunneb tütar ennast kodust kaugel hästi ning ka isa süda on rahul — lapselapsi ei tohiks veel niipea olla oodata. Tobias räägib, et meie külaski on küllalt näiteid, kus koolis rasedaks jäänud tüdrukud jätavad oma lapsed vanemate kasvatada ja lähevad ise linna tööd otsima. Suurlinnades ei ole soovimatuid lapsi kellelegi jätta ja seetõttu on seal väga palju tänavalapsi, kelle vanematest ei teata midagi.
***
Tobiase vanem poeg on kümneaastane ja käib Sao Hilli algkoolis. Seda kooli Tobias kiidab, sest selle on ehitanud ja sisustanud saetööstus ning lapsevanemad maksavad õpetajatele juurde, et need lastega paremat tööd teeksid. Tobias kuulub ka kooli lastevanemate nõukogusse. Oma vanemast pojast loodab Tobias inseneri, sest talle meeldib matemaatika. Noorem poeg on neljane ja käib lasteaias. Tansaania haridussüsteemis on juba lasteaed kohustuslik ning see on alghariduse osa. Algkool koos lasteaiaga kestab kokku seitse aastat, sellele järgneb nelja-aastane põhikool ning seejärel tuleb kaheaastane keskkool. Ülikool kestab kolm aastat. Algkool ja põhikool on tasuta, edasi tuleb maksta. Ülikooli ja kutsekooli õppemaks on umbes tuhat nelisada dollarit aastas, mis on kohalikele väga suur summa. Tobias on peale oma laste koolitanud ka oma vendade lapsi. Kõige vanem vend pidi olema väga vaene ning Tobias maksis kinni ühe tema poja ülikooliõpingud. Teine vend jäi kümme aastat tagasi kadunuks ning temast jäi maha viis last. Neist neli on Tobias enda kasvatada-koolitada võtnud. Ühest on tänaseks saanud elektrik ja teisest torumees. Mõlemad töötavad samuti Sao Hillis ja on tublid mehed. „Mul läks kogu palk laste koolitamisele. Tänu sellele, et meil on väike maalapp, kus oma sööki kasvatada, ja kolm lehma, kellelt piima saame, elasime ära. Vahel jäi aiaviljast ka midagi üle. Naine müüs selle siis maha ja sai niimoodi endale ja lastele riideid osta.“
Tobias loodab, et keegi tema või vendade lastest jõuab kunagi nii kaugele, et endale auto osta. „Mina sõidan jalgrattaga ja juba see on väga suur edasiminek, ehk keegi minu lastest hakkab kunagi sõitma autoga.“
