PIHTIMUS: Raiskasin 10 aastat oma elust, kuni julgesin lõpuks endale tunnistada, et olen gei
Tunnistamine
Ei ole lihtne tunnistada, et raiskasin 10 aastat oma elust, kuni julgesin lõpuks endale tunnistada, et olen gei. Selle aja sisse mahtus mitu ebaõnnestunud suhet, mille suurimaks piduriks olin endale ise, lõputu salajane meeste ilu imetlemine, enese salgamine, teiste heakskiidu otsimine aktivistina, pidev mure ja rahutus. Õppisin hästi, isegi väga hästi, aga sellest ei piisanud positiivse minapildi säilitamiseks. Midagi fundamentaalset oli paigast ära ja see ei lasknud lõpuks üldse keskenduda, kusjuures sisemisel motivatsioonil tuginev kõrgkoolis õppimine jooksis mitmel korral ummikusse. Rõõm ja eduelamused pisenesid, läbipõlemine ja muremõtted tugevnesid.
Oluline on leida keegi, kellega rääkida
Enesega leppimise tee oli pikk ja okkaline. Kui esmalt tundsin huvi pigem Montoni uue kollektsiooni kui vastassoo vastu, siis modellide vaatamisest sai harjumus ja eriti kõrged nõudmised enda vastu tekkisid pesumodellide kõhukuubikuid ihaledes. Piltide vaatamine asendus peagi telesarjadega ja stereotüüpidega tutvumisega. Ka varane kokkupuude pornograafia ja erootiliste videoklippidega ei jäänud vahele. Lugesin läbi eestikeelse geikirjanduse "Tantsivast linnast" ja "Sergost" kuni "Kosmose" ja "Päikseta paradiisini". Sarjad "Glee" ja "90210" olid toeks eneseleidmisel ja oma elurolli mõtestamisel. Leidsin endale inimesed, kellega avameelselt rääkida, esialgu gayromeo.com lehel hiljem juba sõprade seas. Rääkimata asjad kuhjuvad ja tekitavad rohkem pingeid, kui usaldusväärne avameelsus.
"Kui see ei tundu õige, siis pole seda ka vaja proovida."
Kõige määravamaks sai oma huviringist leitud sõprade toel enda vastu aus olemise tee algus, kui tuli välja, et geimaailm on mulle lähemal, kui arvata oleksin osanud. Sealt olen kõige rohkem mõistmist ja tuge leidnud. Ka sõpradel on olnud sarnane tee. Eriti olulisena mainin, et minu enamik minu geituttavaid pole naisterahvaga vahekorras olnud, seega kui see ei tundu õige, siis pole seda ka vaja proovida. Küll süda juba teab, sest näiteks Steve Jobsi elulooraamatust leidsin enda jaoks tabava võrdluse, mille alusel jõudsin järeldusele, et minu jaoks on naised nagu hobused - graatsilised, ilusad, väärikad, nõtked, isegi pühalikud, aga see ei tõmba mind nende poole ega sütita mind. Ka suudlus tüdrukuga jääb nõnda julguse taha või suisa sunnitult kiretuks.
Enda vastu tuleb aus olla
Pole midagi häbeneda, kui eneserahuldamisest alguse saanud eneseavastamine viib depressiooni või kirikust tuge otsides maandud mõttevangi, mida hiljem uuesti mõtestama peab, kasvõi psühholoogi abiga. Karm hetk on olla kaitseväes ja rühmakaaslaste ees vastuste andmist tõrjuda väitega, et antud keskkonnas olen aseksuaalne. Või hoopis spordiklubi duširuumis ennast nurkmisse boksi peites kõrvale piiluda. Saunaski võivad mõtted liiga aktiivseks muutuda. Niikaua kui enda vastu mitte aus olla, on need hetked äärmiselt stressirohked, kuid hiljem juba humoorikad. Endast tuleb lihtsalt üle saada ja selgusele jõuda, enne kui toitvat kätt hammustada ja vanemaid tõega ehmatada.
Esimese sammu astumine
Kuigi geimaailm on täis küünilisust, eneseimetlust ja täiuseihalust, ei jõua asjades iial selgusele, kui esimest sammu ei astu ja end proovile ei pane. Selgus võib tabada ootamatult. Nimetan seda enda puhul "augusti kohalejõudmiseks", sest just sellel kuul tutvusin raamatuga "Kapiuksed valla". Sealt edasi kulgesid asjad loomulikumalt ehk rohkete tõusude ja mõõnadega. Eneseavastamine pole valutu, sest teiste inimestega suhestudes saame haiget, kogeme vaimustust ja pettumusi, kerglust ja pühendumist, ent minu arvates tõmbab sarnane sarnast, seega võiks alustada sellest, et olla ise see kaaslane, keda tahaksid endale leida.
Jää iseendaks!
Kas tahad midagi Noorte Hääle lugejatele pihtida, midagi südamelt ära rääkida? Kirjuta oma lugu noortehaal@delfi.ee!
