Kuidas naised autot valivad ja mida selle juures hindavad?
Naised ostavad silmadega ja auto ostuotsuse osas on sellel vägagi suur tõepõhi all. Mida värvilisem auto, seda suurema tõenäosusega see valitakse. Esimeste värvivalikute seas on peamiselt erksat värvi toonid, nagu punane, kollane ja osa väikeautodel isegi roosa. Peab tõdema, et tagasihoidlikemast värvidest on ka valge naisterahvaste seas üsnagi populaarne. Meeste seas suurt populaarsust omavad hallid ja hõbedased toonid on aga teisejärgulised. Kõik oleneb muidugi siiski sellest, mis värvivalikut üks või teine autotootja pakub, kuid viimases hädas saab auto alati ka sobivasse tooni üle kleepida.
Suuruse osas jagunevad arvamused peamiselt kaheks. Soovitakse kas väikeseid autosid või siis juba pigem kõrgemaid linnamaasturi tüüpi autosid. Peab tõdema, et Eesti naisel kipub see soov olema rohkem siiski linnamaasturi poole kaldu. Tavalisi keskmise suurusega autosid esimese valiku seas nii tihti ei kohta. Siinkohal võib täheldada ka naise tööpositsiooni osatähtsust ehk mida kõrgemal ametikohal ollakse, seda suurem kipub auto olema. Kui vanemad ostavad tütrele esimese auto, siis on see enamasti väiksem masin. Viimase arusaamise annab aga siiski proovisõit ning pole harv juhus, kui esimese väikese armsa auto valik muutub pärast sellega sõitmist kõvasti suurema auto kasuks. Peab ka kindlasti ütlema, et lõpliku otsuse langetavad naised peamiselt koos mehega.
Mootorivaliku osas ei oma enamasti tähtsust selle võimsus, küll aga kütusekulu. Peamiselt otsustatakse bensiinimootori kasuks, kuna naiste liikumisteekonnad on tavaliselt lühemad. Käigukasti valiku osas on see ülekaalukalt automaadi poole ning kindlasti pole kadunud naiste arusaam, et diiselmootor meenutab kangesti traktori omamist.
Varustuse valiku osas käivad kõige tihedamalt läbi sellised soovid nagu püsikiirusehoidja, automaatne kliimaseade, parkimisandurid, istme- ja roolisoojendus ning ka võtmevaba sisenemine ja nupustkäivitus, millega saab võtit mugavalt käekotis hoida. Sellealased eelistused langevad suuresti kokku meeste omaga. Kõige suurem erinevus ongi ehk ainult haagisekonksu soov, milleks naistel puudub selge vajadus, kuid mis meestele on tihtipeale väga oluline. Üha rohkem populaarsust hakkavad koguma ka igasugused juhiabisüsteemid, nagu pimenurgaandurid, reahoidja, automaatne täistulede vahetaja ja adaptiivne püsikiirusehoidja. Salongi toonivärvi valikus väga ühtset soovi täheldada ei ole, aga ka siinkohal oleneb kõik jällegi sellest, mida autotootja pakub. Samuti nagu välise autovärvi muutmist, on ka sisemust võimalik alati käsitöömeistrite abiga endale sobivamaks korrigeerida.
Kes iganes tunneb naisi, võib kinnitada minu väidet, et suur rumalus oleks püüda naiste soovi ära arvata. Ainus, milles võib pea kindel olla, on automaatkast, kuid sedagi eeldades olen sageli eksinud. „Mida naised tahavad” oli suisa film Mel Gibsoniga peaosas. Ühtedele on esmaoluline auto suurus, järgmine astub autosalongi kindla nägemusega auto värvi osas. Kindel on aga see, et versiooni, kus naine valib endale auto täiesti ihuüksi, kohtab pigem harva. Alati on nõuandja, kas abikaasa või hea sõbra näol, olemas.
