Lugeja vihakõnest: iga tänaval nähtud tumedanahaline ei ole paadunud pätt, kes põletab autosid ja vägistab eestlannasid
See on endiselt hämmastav, kuidas paljud inimesed ei tee vahet arvamuse avaldamise ja alandava, sõimava retoorika vahel.
Meil on sõnavabadus, tõesti, jah. See tähendab, et kõikidel inimestel on õigus enda arvamusele ja selle vabale avaldamisele. Vihakõne tähendab aga oma arvamusele üldistava, alandava, negatiivse hinnanguga laengu lisamist. Näited: arvamus — mulle ei maitse kapsasupp, minu arvates ei ole kapsasupp maitsev. Vihakõne — kapsasupp on täiega rõve ja kõik, kes seda söövad, on idioodid. Veel näiteid: arvamus — minu arvates on homoseksualism vale ja ma ei taha sellest midagi teada. Vihakõne — homod on rõvedad pedofiilid, kes tuleks kõik maha lüüa. Arvamus — mina arvan, et mõnes olukorras on füüsiline karistamine lubatud. Vihakõne — kõik naised on litsid ning on peksasaamise ära teeninud. Hakkab juba natukene selgemaks muutuma?
Seadused ei keela enda arvamuse järgi elamist ning oma veendumustele truuks jäämist seni, kuni need veendumused ja nende alusel käitumine ei lähe vastuollu avaliku õigusega ega sea ohtu teiste inimeste elu, tervist ja heaolu. Mis tähendab, et igal inimesel on õigus mitte sallida ükskõik keda või mida, aga kui sa seda arvamuse avaldamise asemel vihakõnena esitad või, veel hullem, selle järgi käitud, on politseil õigus ja kohustus sekkuda. Näide — võid mõelda ja öelda, et sinu arvates peaks põgenike juurdevoolu Eestisse peatama, võid piketeerida ja meelsust avaldada, võid vastavatele organitele kaebekirju kirjutada ja meedias sõna võtta ning kuni see jääb viisakaks, lahtiseletatuks ja tõenditele vastavaks, on see igati aktsepteeritav ja ühiskonnas avaliku dialoogi pidamise mõttes isegi ülimalt vajalik.
Arvamuste paljusus on see, millel põhineb demokraatlik õigusriik. Kui aga lisad oma arvamusavaldustesse ebavajalikud rassistlikud kommentaarid, muutub su sõnavõtt automaatselt räuskamiseks, mida ei saa tõsiselt võtta. Igasugused "rätipead" ja "tulevad siia ainult röövima ja vägistama" ning teised taolised väljaütlemised ei ole sinu arvamuse avaldamise juures muuks kui ballastiks, mis muudab tühiseks kuitahes head argumendid ning tekitab õiguse võtta sind su sõnade eest vastutusele. Veel hullem, kui lähedki oma suu ja kätega esimesele ettejuhtuvale välismaalasele kallale, teda sõimama, kividega loopima ja alandama, vaevumata konteksti süvenema ja näiteks sõbralikult vestlust arendama teemal, mida inimene siin teeb ja kuidas talle meeldib ja mis edasised plaanid on.
Meil ei ole selliseid illegaalide getosid, milliseid Rootsist kajastatakse ja seega ei pea kartma ning eeldama, et iga tänaval nähtud tumedanahaline on paadunud pätt, kes autosid põletab, eestlannasid grupivägistab ja poodides vargil käib. Suure tõenäosusega on tegemist välisüliõpilasega, kes siin semestri-paar õpib ning siis oma kodumaale tagasi läheb. Mida sa temale kallale minemisega saavutaksid? Ainult selle, et saad ise karistada.
Täna kütab kirgi see, et üks pereema lasti töölt lahti, sest ta on homovastane. Taas, pelgalt homovastasuse eest ei ole õigus mitte kedagi vallandada ja kui tema arvamusavaldused oleksidki jäänud viisakalt sinna, et talle selline asi ei meeldi ning ta ei pea õigeks Rakveres plaanitavat filmifestivali, poleks olnud midagi hullu. Aga et antud naisterahvas avalikult kasutas materdavaid üldistusi, rääkis perverssustest ja homopropagandast, siis oli Rakvere teatril kui tööandjal õigus enda põhikirjale mitte alluva ja korduvate omavaheliste vestluste ning korralekutsumiste kiuste oma lahmimist jätkava töötaja vallandamiseks.
Milles on vahe, küsite? Puust ja punaseks — probleem pole selles, et inimene on veendunud homovastane ja ei pea õigeks mitte midagi sellega seonduvat ning ei taha kuulda-näha ühtki homoseksuaalsusega seotud asja, oma veendumustele truuks jäämine ei ole viga. Probleem on selles, kuidas seda meelsust avaldatakse. Facebookisein ei ole privaatne ruum, kuhu võib sülge ja sappi pritsida ning teisi inimesi nende usuliste tõekspidamiste, seksuaalsete sättumuste, nahavärvi või riietumisstiili pärast sõimata. Mida võib, on ütlemine, et sulle kui üksikisikule ei ole ole vastuvõetav ja sümpaatne see ja too.
Näiteks on ju suur vahe, kas öelda, et see kõnealune naisterahvas käitus minu arvates antud olukorras valesti või kirjutada midagi stiilis, et "on ikka lits, paras talle, et lahti lasti, temasugused tuleks kõik kaigastega surnuks peksta ja tema perekonnaga …" Mu sõrmed ei paindu isegi kirjutama kõike seda, mida facebookiseinadelt ja foorumitest lugeda saab. Mida kõike soovitakse inimeste ning nende lähedastega juhtuvat, sest need inimesed ei sobitu oma välimuse, käitumise või sättumuse poolest arvaja veendumustega.
Nii et kokkuvõttes — kui te tahate, et midagi tõesti muutuks ning teie häält kuulda oleks, õppige oma sõnu seadma, arvamust neutraalselt avaldama ning teist osapoolt kuulama. Räuskamine ei aita kedagi, kõige vähem teid ennast.
