Meelike lohutab: perverte on igal pool ja kui neid kardad, siis ei saagi kellegagi suhelda
Tal on veel üks mure. Nimelt see, et ei tunne kedagi. Ja kas uued majakaaslased on toredad ja nii suured puhtusearmastajad, nagu väidavad. Meie majja ei kolinud keegi tema nõusolekuta sisse, nüüd aga on tema see, kes teiste juurde kolib. Ja ühtegi muud tuttavat kah Düsseldorfis ei ole. Ta on vaikselt asju korraldanud ja mööblit soetanud.
Siit ka tänane teema. Nimelt kirjutas üks tüüp, et kahjuks ei saa mu majakaaslane üht riidekappi, kuna keegi teine soovis seda varem ja nii sai kaup tehtud hoopis temaga. Sõbranna siis vastas, et pole hullu, tänan teatamast. Selle peale vastas mees: “Kui sul on edaspidi Düsseldorfis abi vaja, anna julgesti teada.” Ja nii läks lahti arutelu, kas selline sõnum inimeselt, keda sa kordagi näinud ei ole, on ikka normaalne?
Asja teeb muidugi “hullemaks” asjaolu, et mu majakaaslane isegi vastas talle: “Kas selline pakkumine pisut kahtlane ei ole, ma isegi ei ole sind näinud ega kohanud?” Loomulikult ei järgnenud sellele enam vastust. Aga meil on jutuajamiseks hea teema olemas.
Mina pakkusin, et see oli natuke liiga julge abipakkumine. Naljaga pooleks oleks võinud see mees saata oma pildi, kirjeldada, millega tegeleb ja pakkuda, et pingete ja kahtluste maha võtmiseks võiks näiteks minna linna parimasse kohvikusse kohvile. Avalik koht, kus oleks üksikul naisterahval igati võõra mehega kohtuda. Kui oleks ikkagi mööbli ostmiseks läinud ja silmast silma kohtutud, siis selline abipakkumine oleks olnud minu arvates täitsa okei. Mina nimelt olen kahe käega igasuguste naljakate juhtumite poolt. Aga mu majakaaslane väidab täiesti kindlalt, et tema ei usalda inimesi ega julgeks ühegi võõraga kunagi kuskile minna, isegi mitte avalikku kohta kohvile. Äkki on 50aastane vana päss ja siis on juba piinlik.
Meie meesmajakaaslased leidsid, et selline suhtumine on liiga eelarvamuslik ja tuleks ikka eeldada, et kõik inimesed on sõbralikud ning heade kavatsustega. Isegi siis, kui nad on tõepoolest 50aastased. Üks väitis, et oli just käinud ühe Zimbabwest pärit mustanahalise neiuga kohtingul ja ilmselgelt olid sellel tütarlapsel meeletud probleemid inimeste usaldamisega. Ju on nahavärv ja päritolumaa seda õpetanud. Ka hispaanlasest majakaaslane pakkus, et rohkem toredaid kogemusi saab siis, kui teisi usaldad. Eks perverte ole igal pool. Minagi lisasin, et need õiged perverdid oskavad end väga hästi varjata ja naabrite ja perekonna arvates on nad ühed tublimad inimesed. See muidugi ei pannud mu majakaaslast rohkem inimesi usaldama, aga no mõte jääb samaks. Perverte on igal pool ja kui neid kardad, siis ei saa kohe üldse kellegagi suhelda.
Minul on ilmselt läinud õnneks, sest olen küll ja küll võõrastega erinevatesse kohtadesse läinud. Samuti on seljataga mitmed autodele hääletamise positiivsed kogemused. Olen alati saanud eriliste jamadeta sihtkohta ja siiani elus. Tõsi, vaid ühel korral oli veidi imelik tunne, kui juht istmel kangesti niheles, aga muidu on võõraste inimeste usaldamine sellises olukorras vaid positiivselt lõppenud.
Isegi aasta tagasi Faros ühe juhusliku hotelli sisseviskaja juurde õhtustama minek ei lõppenud fiaskoga. Tüüp oli minust muidugi peajagu lühem ka, nii et enda arvates oleks ma tast jagu saanud. Ja loomulikult küsis ta mitu korda, kas ma ikka tahan oma hotelli tagasi minna. Kuid kui ei küsi, siis ju ei saagi teada, ega? Igaühel on õigus unistada ja minul oli õigus nautida üht tasuta õhtusööki. Hiljem teistele seda lugu rääkides on kõik imestanud, et kuidas ma läksin niimoodi võõraga jumal-teab-kuhu kaasa. Minu arust oli olukord kogu aeg kontrolli all. Või mul siis lihtsalt vedas. Aga lõpptulemus oli sama. Vähemalt on hea lugu, mida teistele rääkida. Ja ilma usaldamiseta poleks seda juhtunud.
