Mu mees on ülimalt armukade: kas see on romantiline või hoopis haiglane?
Mul on mure oma boyfriendi tõttu. Oleme koos olnud aasta ja viimased pool aastat koos elanud. Ta on muutunud nii armukadedaks, et meil on selle pärast juba väga suured tülid olnud ja ma ei ole enam kindel, kas suudan saamoodi jätkata.
Ta on armukade kogu aeg olnud tegelikult. Juba siis, kui me paar korda olime kohtamas käinud ja ta mu Facebooki jälgima hakkas, uuris ta kõikide mu meessõprade kohta, kes mu pilte laikisid ja kommenteerisid. Ütles, et tahab minust ja mu sõpradest kõike teada, ma algul ei teinud sellest suuremat numbrit. Mida aeg edasi, seda hullemaks muutus. Kui kuskil seltskonnas koos oleme, pean alati tema süles või vähemalt kõrval istuma, et ta saaks mu ümbert kinni hoida, ma ei saa üksi isegi WC-sse minna. Kui räägin meessoost sõpradega, ta mossitab ja pärast uurib detailselt, kes need olid, kust ma neid tean ja miks ma nendega suhtlen. Muidugi kontrollib ta mu Facebooki ja telefoni ja kui midagi kahtlast näeb, tuleb skandaal. Kindlasti ei räägi ta minuga mitu päeva, kui olen sõbrannadega väljas käinud ja seltskonda on ilmunud ka mõni noormees, ükskõik, kas minu peika teab seda poissi või mitte, skandaal tuleb alati.
Ise ütleb, et ta armastab mind nii palju, et tahab kõike teada ja minu elu kõige tähtsam olla. Algul oli see minu jaoks meelitav ja romantiline. Olla kellegi jaoks terve maailm — kas see pole mitte iga naise unistus? Nüüd olen hakanud sellest lõputust tülitsemisest väsima. Mul ei ole midagi varjata ja ma ei ole mitte kunagi tema usaldust reetnud, aga ma leian siiski, et mul võiks olla mingigi privaatsus ja näiteks mu telefonis ei ole tal põhjust pidevalt ringi tuuseldada ja sealt sõnumeid otsida. Samuti ei taha ma iga kord sõbrannadega kokku saades pidevalt telefoni otsas rippuda ja tema küsimustele vastata, tahaks nagu sõbrannadega suhelda rohkem. Meessoost sõpradest olengi eemale hoidnud, sest pole tahtnud kallimale meelehärmi valmistada, aga nüüd olen hakanud taipama, et nii see ikka olema ei peaks. Eriti kui ma tõesti ei ole mitte midagi teinud, et tal oleks põhjust mind kahtlustada.
Ma ise ole vaikselt lootnud, et äkki ajapikku, kui ta mind tundma õpib, rahuneb ta maha ja saab aru, et ta ei pea kogu aeg paanitsema — ma ei lähe kuhugi. Aga vist on hoopis teistmoodi, et mida aeg edasi, seda hullemaks jälitajaks ta muutub. Tema ise probleemi ei näe. Ütleb, et ma ei oska romantikat hinnata ja ükski teine mees poleks minu jaoks sellisteks asjadeks iialgi valmis. Mu eelmised boyfriendid pole tõesti ükski nii põhjalikult minu küljes kinni olnud. Aga kuigi see algul tundus meelitav ja romantiline, siis nüüd pigem väsitav ja ahistav.
