Lugeja arutleb: kas elu mitme põlvkonnaga koos on võimalik?
Ülimalt mugav lahendus näib, kui perekonnale kuulub mõni maja või korter (näiteks surnud või vanadekodusse läinud eaka sugulase oma), mis seisab tühjana ja see antakse noore pere käsutusse. Tean vähemalt kolme sellist juhtumit. Kahjuks näib igal mündil olevat kaks poolt — ühest küljest saab noor pere omale kodu, aga teisest küljest pole see ikkagi päris nende oma, vaid vanemad tunnevad õigust pidevalt kontrollimas käia. Ma ei räägi siin teismelistest, ikka sellistest natuke üle kolmekümnestest inimestest.
Esimene näide — vanadekodusse läinud vanaema maja asub perekonna majast vaid poole kilomeetri kaugusel ja sinna asus (kõigi osapoolte kokkuleppel) elama perepoeg oma naise ja lastega. Perepoeg remontis maja, sättis kõik enda käe järgi, aga pereisa arvab, et tal on ikkagi õigus käia igapäevaselt koputamata külas, kontrollimas, kas puud on tehtud, kas perel süüa on, kas peenrad on rohitud ja üldse kõik jonksus. Kujutage nüüd ette end seal minia rollis. Oled omas kodus nagu perenaine, aga samas midagi otsustada ikkagi ei saa ja kogu aeg on kontroll peal. Perepoeg ei julge isale öelda ka, et ärgu ta siis nii omavolitsegu, sest siis hakkab isa rääkima, et tema maja, tema õigus, kadugu noored siis kus kurat, kui ei meeldi. Pereema jutust, et las noored elavad nagu tahavad ja kui neil ka pole puud tehtud või peenramaal midagi kasvamas, siis ise teavad, pole kasu, sest isa süda valutab ja kontrollihimu ei anna asu.
Teine näide — surnud vanaema maja sai kinkelepinguga perepojale. Läks ligi aasta, kuni pereema enam ülepäeva seal keetmas ja koristamas ei käinud ja aru sai, et minia on ka majas ning tema ei pea seal poega poputamas ning kontrollimas käima. Majas remondi tegemist ja vanade asjade ära viskamist ei saa noorpere siiski ise täielikult otsustada, sest siis tulevad vanemad jaole, et seda ei tohi liigutada, seda ei tohi ära visata, seda uuendust ei ole vaja, nii käib ju küll. Vaikselt on noorpere ikka asju ära visanud ja aias oma voli järgi toimetanud, plaanivad ka remonti ning ikka sellist, mida nad ise tahavad. Päris vabalt end siiski tunda ei saa, sest vanemad ähvardavad põduraks jäädes sinna elama asuda ja hõõruvad pidevalt nina alla, et maja on kinkelepinguga.
Kolmas näide — suur maja seisab peaaegu tühjana, ainult täies elujõus pereema elab sees ning kutsub pidevalt noort peret, et nemad sinna elama asuksid ning ei saa aru, miks noor pere tõrgub. Oleks ju mugavam ja mõistlikum elada oma majas, mitte üürikorteris. Perepoeg tõrgub seetõttu, et ta ei taha teismeliseks tagasi taandatud saada, kui on nii palju vaeva nähtud ja oma iseseisvus saavutatud. Pereema tahab küll parimat, aga ta ei suudaks mitte mingil juhul hoiduda noorte ellu sekkumast, eriti kui lapselapsed majas. Tuleks koputamata noorte poolele, kutsuks sööma, kamandaks ja uuriks ja muretseks. Kõike küll head tahtes, aga siiski pealetükkivalt. Minia ei suudaks aga elada majas, kus mitte miski pole enda oma ega enda käe järgi seatud, kõike peaks ämmaga läbi arutama ja luba küsima. Lisaks tuleksid pidevad arusaamatused laste kasvatamise osas. Kodu pole kodu, kui ei saa ust enda ja maailma vahel kinni tõmmata.
Vaatan, et kõik minu näited on seotud perepoegadega ja imestan, kas poegadest lastakse siis kuidagi raskemini lahti. Isegi kui koos ei elata, siis see kontroll on visa kaduma, eriti kui elatakse samas külas või linnas. Vanasti talude ajal mitme põlvkonnana koos olemine ei saanud küll kerge olla või on siis tänapäeva inimesed nii palju individualistlikumaks muutunud?
Millised on teie kogemused? Kindlasti on neid peresid, kus ühiselu toimub ja teineteise piire austatakse, nende lugusid oleks väga huvitav kuulda.
