Avameelne kiri vägistajale: tahan, et teaksid, et kui ma end peeglist vaatan, siis ma ei näe enam neid sinikaid, mis sa mu kehale jätsid
Mäletan veel, et võtsin sinult enne seda kõike narkootikume. Just sellepärast keeldusingi aastaid endale tunnistamast, et mind vägistati. Süüdistasin ennast.
Tahan, et sa teaksid, et ma ei süüdista enam ennast. Süüdistan sind ja süüdistan inimesi, kes peavad normaalseks seda, mida sa mulle tegid.
See võttis aastaid, et jõuda siia, kus ma praegu olen. Ma tahan sulle rääkida kahest kõige tervendavamast hetkest selle protsessi vältel.
Esimene moment kestab tegelikult siiamaani. See algab sellega, et räägin seda lugu, kuidas mind vägistasid. Ja see jätkub sellega, et ma aitan teistel enda lugu jutustada. Minust saab seksuaalteemadel koolitaja, et inimesed nagu sina saaksid õppida ja ei teeks kunagi kellelegi teisele seda, mida sina tegid mulle. Kui kellelgi peaks nii aga juhtuma ja ta pöördub haiglasse või traumapunkti, kutsutakse mind, et saaksin talle emotsionaalset tuge pakkuda. Oleksin isegi seda tuge soovinud. Pärast seda, kui mind ründasid.
Teine kõige tervendavam moment oli vabaks laskmine. Mõned kutsuksid seda andeks andmiseks, aga ma ei andesta sulle. Ma vabastan sind sellest kurjast, mis sa mulle tegid. See otsus võttis palju pingutusi, aga tuletasin endale igal hommikul meelde, et seda on vaja selleks, et saaksin paraneda ja edasi liikuda.
Sa ründasid mind ja ma sain sellest trauma. Tean, et sa ei pea ühtegi päeva oma kuritöö eest vanglas veetma, kuid loodan siiralt, et oled muutunud.
Tahan, et sa teaksid, et kui ma end peeglist vaatan, siis ma ei näe enam neid sinikaid, mis sa mu kehale jätsid. Ma näen ennast, ma näen enda haprust. Ma armastan ennast. Ma ei näe end ohvrina ega ellujääjana. Enam. Ma olen inimene, keda vägistati, aga see, mis sa mulle tegid, ei ole mina."
Allikas: HerCampus.com
