Kurb naine: miks see, et mu laste isa leidis endale uue armastuse, muudab mind halvaks emaks?
Eile saime kõik teada, et meie riigis ei kvalifitseeru üksikema kandideerima aasta ema tiitlile. Naistekale kirjutas oma loo kolme last kasvatav üksikema. Kindlasti on palju sarnaste lugudega naisi. Kas paneb mõtlema?
Olen neljakümnendates eluaastates naine ja kasvatan üksi kolme last. Abielus pole ma olnud, aga kõikidel lastel on sama isa ja elasime koos üle kümne aasta, minu meelest õnnelikult. Kaks aastat tagasi, kui meie kõige noorem laps oli kõigest kolmeaastane, lahkus laste isa meie juurest päevapealt. Leidis endale uue naise, 20 aastat noorema kui mina. Meist ei olnud mees enam huvitatud, ilmselt ei saaks ma alimentegi, kui poleks asja kohtusse andnud.
Mehe kodust lahkumine tuli äärmiselt ootamatult, mul oli väga raske, lastel oli väga raske, aga üheskoos saime hakkama. Õnneks jäi korter meile, aga rahaliselt olime siiski nii raskes seisus, et pidin võtma lisatöö, mida siis une arvelt tegin...
Alles nüüd olen hakanud mehe lahkumisest üle saama, alles nüüd olen (tänu psühholoogi abile) hakanud mõistma, et mina polnud mehe lahkumises süüdi... Aga nüüd selgus, et emana kaotasin ma sellega oma väärtust, et mees mu maha jättis. Sõnum, et aasta ema tiitlile saavad kandideerida ainult abielus naised, ütleb selgelt, et kui mees naise maha jätab, on see naise enda süü. Selline ebaõiglus teeb kohutavalt haiget.
Ma ei saa enam aru, mis ühiskonnas me elame. Mina kui mahajäetud naine olen järsku hoopis kuritahtlikult lapsed turvalisest keskkonnast ilma jätnud ja emana läbi kukkunud.
Ma väga loodan, et minu lugu paneb selle konkursi kriteeriumide väljatöötajaid natukenegi mõtlema. Tõesti, kas sellist naistevaenulikku ühiskonda me tahtsimegi?
