Lugeja: kui poleks selliseid tagurlikke arusaamu, et abielu nimel tuleb kõik ära kannatada, oleks mu ema saanud elada õnnelikku elu...
Nende kahe tingimuse järgi — aasta ema peaks olema koos abikaasaga vähemalt kaks last üles kasvatanud ja need lapsed peaksid olema saadud abielu ajal — kategoriseeruks minu ema ka kandidaadiks, sest ta on üle 30 aasta olnud abielus sama mehega, kellega on kaks ühist täiskasvanud last. Ja minu silmis on mu ema kangelane, sest ta on teinud oma parima olukorras, kus pidi need lapsed põhimõtteliselt üksinda üles kasvatama, taludes alkohoolikust meest, kes peret vaimselt terroriseeris. Tavaline Eesti elu. Samasuguseid naisi on tuhandeid ja lood on üsna sarnased. Minugi poolest võiks kõigile neile naistele autasud anda, kuigi lapse seisukohast oleks elu hoopis parem olnud, kui Siiri Oviiri poolt välja käidud „turvalise abielu“ asemel oleks ema hoopis läinud üksikema teed ja mehe juurest koos lastega lahkunud. Saades seega automaatselt väheväärtuslikuks emaks ja selleks naiseks, kes peaks nagu igal aastal uue isakandidaadi leidma. Oma ema tundes oleks ta üksikuks jäänud, mitte ringi tõmmanud, aga igasuguste siirioviiride arvamuse tõttu ema jäi ning armastusest, rahust, harmooniast ja turvatundest võib kodus ainult und näha. Mul on hea meel, et ma ise olen ammu pesast välja lennanud ja saan aru, et see on ema enda valik olnud jääda, aga samas saan aru, et häbeliku inimesena olid tema otsused tingitud siirioviiridest, kes ümberringi kaagutasid, et kui ollakse koos, siis peab kokku jääma ja ära kannatama. Sellise surve ja tagurlike arusaamadeta oleks temagi ehk saanud õnnelikku elu elada. Minul on kahju tema maha visatud aastatest ja armastusest.
Minu isa on üks neist Õigetest Eesti Meestest, kes löövad endale rusikaga rinnale, et nemad jäid pere juurde ja loobusid kõigest, et perele leib lauale tuua. Muidugi ongi temast väga kena, et ta nelja tuule poole ei leekinud ja tõesti üritas oma „kohust“ täita, aga mida aastad edasi, seda enam hakkas ta enda valikuid pereliikmetele ninale viskama ning emotsionaalselt manipuleerima. „Ma olen teile kõik andnud ja teie käitute nii!“ Meie pere argielu nägi välja nagu paljudes teistes Eesti peredes — ema õlul on kõik majapidamise ja lastega seonduv, isa käib palgatööl ja nädalavahetusi teeb õuetöid. Õhtuti enamasti joob kas üksinda kodus või kusagil töökojas „semudega“. Pärast tööpäeva on isa väsinud ja lapsi ei tohi olla näha ega kuulda, ühegi lastega seotud probleemiga ei tohi teda tülitada, sest muidu läheb ta närvi. Aga kui tema soovi järgi käituda ning vaikida, siis on ta mingite asjade välja tulles veel vihasem, et talle midagi ei räägita. Üleüldse läheb ta iga koduse probleemi peale nii vihaseks, et perekond lõpetab tema igasuguse tülitamise ja suhtlemise, elatakse täiesti erinevates maailmades ja oma elusid. Aastad lähevad, võõrandumine üha suureneb, mis vahepeal tekitab suuri draamasid stiilis miks-nad-nii-käituvad-ma-olen-ju-neile-kõik-andnud ja mis on põhjustatud sellest, et isa pole vaevunud oma perekonda tundma õppima ning eeldab alati halvimat, süüdistades lapsi ning naist sellistes isikuomadustes ja käitumises, mida neid tundev inimene kunagi teha ei mõtleks. Koduorjuses olev ema saab tihti sõimata, et ta kodus veel piisavalt ei tee ja lapsi valesti kasvatanud on. Isa ei ole sellises peres kunagi kasvatav, õpetav, turvatunnet sisendav tugi, vaid karistav ja karjuv võõras, kelle eest pakku joosta. Täiskasvanud lapsed hoiavad isast endiselt eemale ja isa ei saa aru, miks see nii on ja peab lapsi tänamatuteks sitapeadeks ning naist idioodiks, kellega rääkida ei saa ja kes on tema elu ära rikkunud.
Ma saan aru, et Naisliidu ettekujutlused on suurepärased ja tõepoolest, ideaalmaailmas oleksid kõik paarid harmoonilised ning pereelu õnnelik. Aga miks tõmmata võrdlusmärk abielu ja turvatunde vahele? Või alavääristada neid naisi, kes pole tahtnud abielluda või on abielust lahkunud või kelle mees on nad maha jätnud? Mul on ükskõik, kas Aasta Ema tiitel üldse eksisteerib või kes selle saab, aga sellise siirioviiriliku ja onuheinoliku suhtumise tahaks kohe kirvega ühiskonnast välja juurida. Õnnelikke perekondi ja häid lapsevanemaid on igasuguseid — kooselus, abielus, vallalisi, mahajäetuid, enda soovil lahkunuid, samasoolisi ja kärgperesid. Samamoodi on iga variandi puhul õnnetuid suhteid ja lapsi. Kas me peame siis veel 21. sajandil rõhutama mingeid vanamoodsaid arusaamu sellest, mis on Õige ja automaatselt kõike sellesse roosamannasse mitte mahtuvat alavääristama, sõimama ja stereotüpiseerima. Keegi ei ole ju öelnudki, et igal aastal mehi vahetavatele, narkomaanidest, alkohoolikutest, vägivaldsetele naistele hakataks auhindu andma. Me saame ju mõistusega aru, et nende kandidatuuri ei esitatagi. Aga nüüd siis selline vastandus, et kui me abielusiseselt saadud laste siiani abielus olevat ema kriteeriumit ei säilita, siis antakse roheline tuli Kõikidele Teistele, kellest enamik peaksid olema litsid ja idioodid. Mina olen elukaaslasega koos olnud 15 aastat, meil on kaks last, aga ma ei tunne end abielus mitte olemisest ja abieluvälistest lastest hoolimata litsina ja õnne ning turvatunnet on meie peres küllaga. Ja samas oskab igaüks nimetada kedagi (nii mehi kui naisi), kes on paberite järgi abielus olnud 35 aastat, aga selle sees saanud lapsi mitme erineva kaaslasega ja omanud paljusid kõrvalsuhteid. Oleks ehk aeg eelmisest sajandist välja tulla?
