Suur pilt ihkab suurt heli - missugune helisüsteem valida enda telerile?
Kui aastaid jaksati naabriga ainult pildi suuruse osas võidu joosta, jättes heli tagaplaanile, siis tänapäeval on see keerulisem. Paberõhukese teleri sisse mahuvad üksnes mündisuurused kõlarid ning ka vähenõudlik televaataja saab aru, et kõrv ihkab enamat. Seega oleks paras aeg muuta oma kodune kino täiuslikumaks.
Tehnikapoes võtab helisüsteemide valik silme eest kirjuks: soundbar’id, võimendid, multimeediaressiiverid, põranda-, riiuli-, kesk- ja bassikõlarid, väikesed ja suured kodukinokomplektid, multiroom-süsteemid ja palju muud.
Erinevad lahendused, erinevad võimalused
Aastaid moes olnud valik, kodukinosüsteem, kujutab endast tavaliselt 5.1 nime kandvat komplekti, kuhu kuuluvad esi- ja tagakõlarite paar, keskkõlar, bassikõlar ning süsteem ise, kuhu kõlarid ühendada. Mängib DVD- ja paremal juhul ka Blu-Ray plaate, saab kuulata raadiot ning moodsamatest võimalustest on ka Bluetooth, AirPlay ning DLNA koduvõrgu ühendus. AirPlay on Apple’i seadmetele mõeldud ühendusviis, mis toimib üle koduse Wi-Fi-võrgu, pakkudes seeläbi suuremat raadiust kui kümme meetrit, mida Bluetooth võimaldab. DLNA pakub aga võimalust pääseda kogu oma meediale ligi, mis kodustel arvutitel pakkuda.
Tõsiasi, mis tihtipeale tähelepanuta jääb, on ruumilise heli puudumine igapäevasel televaatamisel. Viiest kõlarist kolm vaikivad enamik ajast puhtalt seetõttu, et eesti kanalite vahel klõpsides ei jõua süsteemi muud peale stereoheli. Kuidas aga kõiki kõlareid tööle rakendada? Uhkemad mudelid sisaldavad keerulisi ja nutikaid süsteeme, nagu Dolby Pro Logic II, mis stereosignaali lahti lammutavad ning võluvad sellest välja surround-heli. Ühtlasi pole kohalik digitelevisioon tänapäeval sugugi ainus viis õhtut teleri ees veeta. DVD- ja Blu-Ray plaadid mõjuvad tänapäeval juba kergelt nostalgilisena, kuid see-eest on peale tulnud hulga muid võimalusi – striimimiskeskkonnad, nagu Netflix, pakuvad pea kogu valiku ulatuses ka ruumilist heli (rääkimata võimalusest pigistada oma moodsast telerist ka pildiliselt viimane välja, pakkudes FullHD-st neli korda teravamat, 4k/Ultra HD resolutsiooni ja ülisuure dünaamilise ulatusega pilti, märksõnaga HDR).
Kui Netflix jätab subtiitrite vähesuse tõttu huvi jahedaks, kodune plaadiriiul on ahtavõitu, kõvaketas pole filmidest pungil ja ruumiline heli ei eruta, siis on arusaadav kui toatäit kõlareid ei soovita, vaid alustuseks piisaks komplektist, mis annaks edasi stereoheli. Soetades ressiiveri ja kaks põrandakõlarit, on tuba niiehknaa muusikat täis. Kummutaks tihti kõlava eelarvamuse, et milleks suured ja võimsad kõlarid, kui ei soovi valjult kuulata – kvaliteetne kõlar mängib ka vaikselt kõik noodid välja.
Moodsat ressiiverit on lõpuks ka mugav kasutada – suure, selge ja värvilise menüü saab manada teleekraanile, on võimalik juhtida ka äpiga, juhtmega ja juhtmevabu ühendusi on enam, kui iial ära kasutada jõuab, ning kogu maailma raadiojaamad on üle interneti paari nupuvajutuse kaugusel. Multimeediaressiiverit võib alati lisakõlaritega täiendada, ostes hiljem esikõlaritele ülejäänud komplekti seltsiks.
Soundbar – levinuim valik
Populaarseim valik tänapäeval on soundbar’i soetamine. Üldjuhul on tegu umbes telerilaiuse madala helisüsteemiga, mille sisse on pikitud peotäis väiksemaid kõlareid, lisaks kaasas juhtmevaba bassikõlar (seinast voolu nõuab ikka, aga ühendus bassikõlari ja seadme vahel liigub üle õhu). Praktiliselt kõik tootjad lubavad ka säärase komplekti puhul ruumilist heli, kuid enamasti on tegu turundusosakonnast pärit sõnakõlksuga ning päris ehedat surround-heli pakuvad ainult üksikud mudelid. Näiteks Yamaha tippmudel YSP-5600 võib uhkeldada lausa 44 sisseehitatud valjuhääldiga, andmaks edasi 7.1 süsteemiga võrdväärset ruumilist heli. Tuba mõõdetakse kaasatuleva kalibreerimismikrofoniga üle ning kui vahemaad paigas, põrgatatakse lae ja seinte kaudu heli selja taha.
Laia leviku peamine põhjus ei seisne aga nutikates tehnilistes lahendustes, vaid milleski hoopis lihtsamas – toatäis suuri põrandakõlareid koos eel- ja lõppvõimendiga võib ju meeli erutada, kuid kui naine teatab resoluutselt, et üle tema kodu lävepaku taolist õudust ei veeta, siis tuleb leida kompromisslahendusi. Diskreetne ja peresõbralik soundbar on üks neist.
Ühendamine on imelihtne, seda saab teha kas optilist või HDMI-kaablit kasutades, tihtilugu sootuks juhtmevabalt. Peamiseks lisafunktsiooniks on Bluetooth-ühendus, mille kaudu telefonist või tahvelarvutist muusikat kuulata. Plaadimängijat selle seest ei leia, raadiot samuti mitte.
Kui soovida, et soundbar'i disain ühtiks teleri omaga, tuleks valik langetada sama tootja mudelivaliku piires. Samsung pakub oma nõgusate telerite juurde ka sama kaardus helisüsteeme. Kui eelmainitu pole prioriteetne, siis võiks pigem vaadata mitte teleritootjate, vaid helitehnika tootjate poole. Näiteks DALI, Denon, JBL, Harman/Kardon ja Yamaha – nendele pole kõlar lisamüük, vaid põhitoode ning pikaaegne kogemus paneb siingi asjad paika.
Tähelepanuväärne lisaomadus uusimatel mudelitel on multiroom-süsteem. Yamahal on MusicCasti nimeline funktsioon, mis võimaldab ka Androidi ja IOS-i kasutajail juhtida tervet hulka erinevaid kõlareid, lastes muusikal kõlada neis eraldi või korraga. Wi-Fi-ühendusega kõlareid on müügil eri suuruses ja hinnaklassis, nii üksikuid kui ka stereopaarina. Jõudumööda kogu kodu taoliste kõlaritega varustamine annab kokkuvõttes vabaduse võtta oma muusika toast tuppa liikudes kaasa ja jalgpallimatši ajal võib võileibu tehes mängu köögis edasi kuulata.
Analoogset võimalust pakub ka näiteks Denon, kelle vastav multiroom-süsteem kannab nime HEOS.
Multiroom-süsteemide võlud ja võimalused väärivad tulevikus omaette artiklit, kuid juba praegu on selge, et sellise käepärase ja lihtsasti ülesseatava kõlarivõrgustiku päralt on tulevik. Nii mõnelgi on kodus mõni vanem ja keerulisem helisüsteem, mis lülitatakse sisse üksnes siis, kui perepea või vanim laps koju jõuab, kes seadet mingil määral käsitseda oskab, sedagi esimese vale nupuvajutuseni. See aeg on praeguseks möödumas, ees ootab lihtsus ja mugavus.
