Eesti Naisliit — feministid, aga mitte radikaalid?
Kriitika aasta ema statuudi teemal tabas Eesti Naisliitu ootamatult. Vähemalt selline mulje jäi nende vastustest esialgu. Kuid tänaseks on naisliit eesotsas Siiri Oviiriga algsele positsioonile kindlaks jäänud — abielunõue jääb statuuti, sest “perekond on ideaal, mille poole püüelda”. Suurem arutelu on vaibunud, ent tegelik probleem on märksa laiem kui aasta ema konkurss. Kes on need naised, keda naisliit esindab?
Feministe, aga mitte radikaale
Oviir põhjendav naisliidu hoiakuid öeldes, et naisliit on samuti feministlik, kuid mitte radikaalselt. Naljakal kombel on Eesti ühiskond sel teemal aga koondunud pigem nende nn radikaalsete feministide selja taha. Nimelt, naisliit peab radikaalseks seda, kui nõutakse erinevate eludega naiste väärtustamist, sest praegune kiidusõnade jagamine välistab ja alavääristab paratamatult teiste reaalsustega emasid. Miks väärivad emad avalikke kiidusõnu vaid siis, kui nad on defineeritavad Eesti kodakondsusega (meessoost) abikaasa kaudu? Või millisel alusel kaheldakse samast soost paaride laste tubliduses? Kuidas üldse mõõta lapse tublidust?
Oviiri kommentaarid langesid nädala jooksul rahvale järjest külma dušina kaela. Ilmselt alahindas ta rängalt, mil määral inimesed hindavad ka neid emasid, kes pole abielus. Jäi mulje, et Eesti ühiskonnas peetakse emadusest lugu peremudelist hoolimata ja ainult naisliit veel pole sellest aru saanud. Selle asemel õnnestus Oviiril suurt osa naisi, muu hulgas üksikemasid, libustada ning ilmutada omaksvõetud naistepõlgust ja privileegipimedust.
Tunnetatud ja tekitatud lõhe
Ilmselt reageeris naisliit kiirelt ka seepärast, et alles möödunud kuul kritiseeriti neid Eesti naiste kongressi korralduse tõttu. Leiti, et korraldajad polnud aktiivsele huvile vaatamata kaasanud feministe, kes naisliitu ei kuulu, ürituse teavitustöö oli nõrk ning kongressi programmis puudusid arutelud teravamatest sotsiaalsetest probleemidest nagu kasvav suhteline vaesus ja selle tagajärjel suurenev vägivald, sõltuvusprobleemid ning kultuuriline, hariduslik ja meditsiiniline ebavõrdsus.
Oviiri ja naisliidu reaktsioonid kongressi ja konkursi kriitikale viitavad mugavusfeminismile, mis pole aga naistevahelise ühtekuuluvustunde kasvatamiseks just viljakas pinnas. Ühel väiksemal kongressijärgsel üritusel määratles üks naisliidu liige näiteks osa publikust, sh mind, “Facebooki-naistena”, distantseerudes niimoodi peamiselt veebis tegutsevatest naistest. “Facebooki-naised” kõlab peaaegu et meemina, mida annaks trükkida särgile. Iseasi, kas ironiseerimisest kasu on. Oviiri üleskutse suuremale naistevahelisele koostööle on iseenesest kiiduväärt, kuid kõlab pisut iroonilisena, kui meenutada, kuidas “Facebooki-naised” püüdsid kongressi eel tulutult koostöösuhteid luua.
Aga Facebooki-feministide sõnad loevad. Avalikkus ilmutab Woolfi grupi meelestatuse ja tegevuse vastu viimasel üha suuremat huvi. Samas on sellise tähelepanu valguses ka keerulisem segamatult arutada ja organiseeruda. Tihti vastandab meedia sealsed teemad punktini, kus asjaosalised ei jõua või ei soovigi vaid omavahel jutuajamist maha pidada. Woolfi grupi liige Kadi Kriit kommenteeris, et konkursi statuudi puhul loodeti esmalt, et tegemist on veaga, mida naisliit parandada soovib. Kriidi sõnul oli kavas kandidaadid koos muutmisettepanekutega esitada mai alul. Ent vahepeal korjas meedia teema üles ja hakati suhtlema artiklite ja tsitaatide vahendusel, mis pole pikas plaanis kellelegi kasulik, äärmisel juhul ainult meedia klikimasinatele.
Kuidas mõista?
Ja nii ongi eri feministlike liikumiste vahele tekkinud tuntav lõhe. Vastupidi ootustele ei kulge see lõhe noorema ja vanema põlvkonna vahel, millest kõnelevad ka Eesti naiste kongressi pildid või Woolfi grupi aktiivsem liikmeskond. Pigem seisneb küsimus selles, millised on need feminismid, mis eksisteerivad Eesti ühiskonnas.
Oviir näib esindavat pigem konservatiivset feminismi. Samas ei esinda ta kindlasti kõigi naisliidu liikmete hoiakuid, sest tegu on katusorganisatsiooniga. Feminismisuundi on palju, nagu ka eri elukogemustega feministe. Meile kuluks ära üks korralik debatt erinevate feminismisuundade teemal, sest kodanikuühiskonna ja soolise võrdõiguslikkuse teemadega tegelevad inimesed räägivad omavahel juba pikalt naisühenduste marginaliseerumisest ja ühisosa kahanemisest. Seda väärtuspõhist konflikti arutati ka enne ja pärast kongressi Woolfis kui ka mujal.
Naisühenduste ja feministlike liikumiste üks eesmärke on läbi ajaloo olnud naistevahelise solidaarsuse suurendamine, naiste ühiskondliku positsiooni parandamine ja sotsiaalse ebavõrdsuse vähendamine. Ja nagu mujal, pole ka Eestis olnud naistevaheline solidaarsus alati enesestmõistetav. Mida paraku näitas ka eelmine nädal. Marulist reaktsiooni nähes tekibki küsimus — miks on naisliidul nii raske vabandada? Ei usu, et liidu esindajad empaatiat ei tunne. Aga küllap muudab vabandamise veel raskemaks ühiskond, mis ei toeta eksimuste tunnistamist.
Muide, paljud praegused naisühenduste liikmed ei soovigi end feministideks nimetada. See on mõistetav, kui mõelda tagasi ajale — taasiseseisvumisjärgsele Eestile — mil needsamad naisühenduste liikmed palju suuri tegusid korda saatsid. Kusjuures tollal oli feminismi sõnal avalikkuses veel halvem mekk kui praegu. Naisühendustel on olnud oluline roll Eesti ühiskonnas ning praegugi koondub nende alla suur hulk naisi, kes muul juhul poleks esindatud ega kaasatud. Miks me neid naisi vähem kuuleme ja näeme?
Me peaksime mõtlema, kuidas eri taustaga naisi ühe laua taha tuua ja vastuolud ületada. Alustaks üksteise kuulamisest. Oviir on korduvalt rõhutanud, et statuudi muutmist on arutatud. Loodan, et vähemalt järgmise aasta konkurss võtab arvesse rohkemate naiste reaalsusi. Muide, tulemas on ka aasta isa konkurss, samadel tingimustel. Seniks jätkakem arutelu nii Woolfis kui köögilaua taga ning kohtume ENUTi 20. aastapäeva konverentsil, kus esinevad ka värske räpi ja potentsiaalse aasta hitiga välja tulnud Naised Köögis!
Allikas: Feministeerium
