Minu Armeenia. Meenutasin õhtul Jerevani tänavatel nähtud naisnukke, kuulasin kräunumist ja mõtlesin: kas siia ongi need sobimatud naised põgenenud?
Ühesõnaga, ma tõesti tahtsin olla armeenlane, aga see oli raske. Mulle tundus, et armeenlaseks olemisega seostus liiga palju jama. Ja reegleid.
Õige armeenia naine abiellub armeenlasega. Õige armeenlane vihkab homosid. Õige armeenlane käib kirikus. Õige armeenlane vihkab türklasi ja aserbaidžaanlasi. Õige armeenlane on oma kodumaa patrioot. Õige armeenlane armastab liha. Ja nii edasi.
Umbes nii stereotüüpselt ma seda õigeks armeenlaseks olemist ette kujutasingi. Ja nende reeglite järgi ei kattunud ma mitte üheski punktis õige armeenlase kuvandiga. Kui on armastus, siis riigipiirid ei loe. Kui saada lapsi, siis nii palju, kui ise tahan. Homosid ma ka ei vihanud. Usuküsimustes olin veendunud individualist. Pealegi olin ma aastaid olnud taimetoitlane. Ja nii edasi.
Muide, ma ei pannud alguses tähele, et sama hästi võinuks mu reeglites asendada armeenlase eestlasega (ning türklased ja aserbaidžaanlased näiteks venelastega) ning kõik need tõed ja stereotüübid oleksid võinud ikka käibida.
Märkamata jäi mul ka see, et mu armeenlasest isa ei olnud üheski aspektis õige armeenlane. Abiellus ta eestilätlasega, homode kohta midagi halba ei arvanud. Pigem oli ta Eesti kui Armeenia patrioot, sest miks ta muidu igal võimalusel kodumaja külge Eesti lippu tahtis heisata. Ning kodugi oli meil üpris usuleige. Pealegi ei möödunud ükski söögikord tema kodus salatita. Vähemalt on mul selline mulje, sest vanematele külla minnes pannakse mind alati esimese asjana tomatit ja kurki hakkima.
***
Asi muutus kuus aastat tagasi, kui sõitsin Armeeniasse doktoritöö jaoks materjali koguma. Tutvusin seal armeenlannadega, kes ei mahtunud samuti raamidesse. Äratundmisrõõm oli tohutu. Alustades riietusest. Oli üllatavalt lohutav istuda seal peatänava välikohvikus, ümbritsetuna teistest meigita ja ürgkõrgete kontsadeta naistest. Mitte et kontsades ja meigis midagi halba oleks. Paraku torkas tollal igasugune teistsugune riietus tänavapildis teravalt silma. Mõnikord võis see tähendada kõrgendatud tähelepanu.
Tol sügisel panin esimest korda tähele, et igal hilisõhtul hakkavad Jerevanis kassid kräunuma. Neid oli palju. Oma kümme tükki vähemalt. Ja mu pooleteiseaastane poeg Aleksander muutus rahutuks. Mulle meenus Elo Viidingu lugu naisest, kes püüab olla oma mehele sobilik naine. Lõpuks kasvas naine koledasti karva, muutus kassiks, põgenes kodust ja sünnitas muuhulgas mõned kiisud. Mina aga meenutasin õhtul Jerevani tänavatel nähtud naisnukke, kuulasin kräunumist ja mõtlesin: kas siia ongi need sobimatud naised põgenenud?
Meie tookordne kodu asus Abovjani peatänaval, sest just sinna onupoeg Mherik meid sisse seadis. „Jerevan on kaotanud oma näo“ mõtlesin ma, nähes teel parki kõiki neid tühje kummituspoode, kus iial ükski hing ei käinud. Ent pargis ei tohtinud Aleksander murul joosta. Teine park peibutas müüdava nänniga, mida ma osta ei tahtnud. Ja kolmas oli liiga kaugel.
Ometi armastasid armeenlased lapsi. Mehed tatsasid tänaval ligi, sigaret suus, musitasid Aleksandri üle ja lisasid sinna otsa: „Kohe näha, et pole armeenia laps — nii ilus!“ Ja mina veel alguses kurvastasin, et poeg mu pruune silmi ei pärinud!
Õnneks avastasin, et ka Abovjani tänaval on teine nägu. Esimese hooga ei paistnud see välja, ent kätkes endas poeesiat ja avastamisvõimalusi. Nii said meie mänguplatsiks Abovjani tagahoovid, mänguasjadeks prügi ja mängukaaslasteks kassid. Kusjuures ma tõesti lootsin, et nad olid lihtsalt kassid.
Info raamatu kohta leiad SIIT!
