Meelike arutleb: kas minust võiks saada vegan?
Ma väga loodan, et üks mu kolleegidest ei loe seda postitust või kui loeb, siis väga ei pahanda. Idee ei ole kindlasti veganeid solvata ega pahandada. Lihtsalt vahel on tunne, et asi hakkab liialt Jehoova tunnistajate käitumist meenutama: iga uskmatu (ehk siis lihasööja) tuleb õigele teele juhtida. Mul ei ole midagi selle vastu, et uusi asju proovida: ma võin vabalt veganite söögikohas käia ja muud sellist, aga mulle ei ole vaja pidevalt mainida, mis on veganisõbralik toode või kus jälle veganite muffineid müüakse.
Naljaga pooleks on mitmed teised kolleegid isegi „veganite vihkajateks“ nimetatud. Kui mina millegi peale „minust te küll veganit ei tee“ laususin, siis (endiselt sõbralikult ja naljatledes) öeldi, et küll minagi murdun. Aga selles see asi ongi: see pole kergema vastupanu teed minemine, pigem ikka vastupidi. Ja ma ei viitsiks end nii hullult piirata ja piinata ning absoluutselt iga toote puhul uurida, ega see ometi 0,01% munavalget sisalda või piimapulbrit sisaldavate toodetega samas vabrikus tehtud ei ole. Eetika on samuti kaheldav - minu arust on taimede söömine sama eetiline kui loomade. Või vastupidi, mittesöömine. See, et salat hamba all ei karju, ei tähenda, et salati söömine parem ja eetilisem on, kui lihakäntsaka närimine.
Ütlesin veganiks saamise kohta hoopis, et mõneks ajaks võiks ma taimetoitlane küll olla. Ma ei pea iga päev liha sööma. Ega ei söögi, saab niisama ka hakkama. Aga kanalihast ei loobuks ma küll mitte mingi hinna eest! Jah, ma tean, et suurtes kanalates ei kohelda kanu üldse kenasti ja terve oma elu kannatavad nad, kuniks siis kanakoibadeks tükeldatakse. Olen isegi turul käies end vahel mõttelt „jeerum, kui mitu kana selle kilose koti kanakoibade jaoks ära tapeti“ tabanud. On ikka mitu-mitu kana kohe. Ometigi on see suurepärane õhtusöök (ja veel selline, mille valmistamisega ma edukalt hakkama saan) ja Belfastis elades igatsen ma aegajalt neid laupäevaseid turulkäike Hollandis, kus lisaks muule heale-paremale sai alati kilo vürtsikaid kanakoibi ostetud. Või lausa kaks kilo, siis oli paar päeva söögitegemisega mureta. Igasugune taimetoitlust meenutav toitumisrežiim lõppeks varem või hiljem minu jaoks kiirtoidukohas krõbedate kanakoibade tellimisega.
Mina pooldan endiselt ideed, et me sööme liiga palju ja kaubavalik on liiga suur. Liigsöömist ja liigtarbimist tuleks kuidagimoodi piirata. Ei ole vaja sadat sorti sinki või peekonit, saaks ka vähemaga läbi. Aga ju on toidukaupade tööstus samuti suur monstrum, mida ei saa niisama ohjata.
Aga kui tagasi veganite juurde tulla, siis neil on ju kõik loomne keelatud. Ja isegi, kui ma suudaks mõne aja ilma kanakoibadeta elada, siis juustust ja piimatoodetest ei loobuks ma mingi hinna eest. Ja lisaks veel mesi - miks ma peaks endale mingit keemiat tõbisena sisse ajama, kui korralik mesi on parim ja tervislikum? Jällegi, on ju alati võimalus lähima mesiniku juurest see purgike „eetilist mett“ osta ja siis ei pea muretsema, et mesilastelt on kõik nende suure töö ja vaevaga kogutud mesi ära võetud. Sama talunikega - kui nende kanad seal rõõmsalt ringi lippavad, siis pole nende elul ju häda midagi. Paraku lõpetavad nad oma maise tee kellegi taldrikus, aga vähemalt pole nad eelnevalt kohutavaid tingimusi üle elanud. Ja vihjena võin mainida, et olen ise kasvanud väikeses talus, kus olid nii kanad, lambad kui lehmad ja juba lapsena teadsin, mis neist loomadest kord saab. Normaalne elu osa ja ei tekitanud mingit paanikat või draamat, et liha enam süüa ei tahaks.
Ja kõige lõppu ütleks seda, et kuigi paljud väidavad, et piimatooteid, eriti piima pole täiskasvanud inimesele üldse vaja, siis mina neist ei loobu. Isegi siis mitte, kui selguks, et see mulle tervise mõttes saatuslikuks saab. Sellisel juhul oleks minu viimaseks eineks suur pitsa topeltjuustuga ja kõrval taldrik kõige paremat Brie juustu!
