Suuhügienist selgitab, milles seisneb soodapesu ja valgendamise erinevus
Kes ei sooviks säravamat naeratust? Suuhügienist Anneli Tammet selgitab, millal tasub proovida soodapesu või valgendamist.
Kergematel juhtudel, see tähendab, kui patsient ei vaja laminaate, lumineere või hambakroone, võib piisata naeratusele värskema ilme andmiseks soodapesust või valgendamisest. Tuleb aga silmas pidada, et need on kaks täiesti erinevat protseduuri.
Soodapesu käigus juhitakse hammastele suruõhu ja vee juga, milles sisalduvad naatriumvesinikkarbonaadi ehk soodagraanulid eemaldavad hammastelt pigmendi, katu ning hammaste vahele kinni jäänud toiduosakesed. Enamasti on eelnevalt vajalik ka mineraliseerunud katu ehk hambakivi eemaldamine küretaazi või ultraheliaparaadi abil, pärast mida poleeritaksegi hambad soodapesuga jäänuk-katust ja pigmendist puhtaks. Soodapesu ei ole hammaste valgendamine. Pigmendi eemaldamise käigus taastatakse hammaste naturaalne toon, mis mõningatel juhtudel annab visuaalselt n-ö valgendava efekti.
Soodapesu käigus pestakse maha ka hambaid kattev ja kaitsev süljekiht, mis taastub sülje proteiinide mõjul umbes kahe-kolme tunniga. Selle aja jooksul ei ole soovituslik suitsetada ning juua või süüa.
Valgendamise mõju näed nädala pärast
Valgendamine on keemiline protseduur, mille käigus muudetakse hambaid heledamaks. Seda saab teha nii hambaravikabinetis kui ka kodus. Tasub teada, et valgendamine mõjub ainult oma hammastele, mitte aga kroonidele, laminaatidele või täidistele, mille värv protseduuri käigus ei muutu. Valgendamise lõpptulemus võib olla erinev ning protseduuri täielikud mõjud ilmnevad umbes nädala jooksul. Kollakamat tooni hambad reageerivad valgendamisele paremini kui hallika tooniga hambad.
Valgendamine on keemiline protseduur, pärast mida võivad hambad muutuda tundlikuks. See on küll mööduv, kuid meeles tasub pidada, et 24 tundi pärast valgendamist ei ole soovitav süüa ega juua pigmendirohkeid toite või jooke.
Kindlasti tasub silmas pidada, et valgendamisel on ka vastunäidustusi: seda ei tohiks teha kaariese, suuõõne- ja/või igemehaiguste korral. Ka lastel, rasedatel ja imetavatel emadel pole soovitav seda protseduuri ette võtta.
