Nelja lapse isa: emadepäeva eri ehk lugu sellest, kuidas Vahur oleks äärepealt oma nimest ilma jäänud
Hannes Lents on nelja lapse isa, ettevõtja, õhtujuht ja pulmaisa. Ilmselgelt on tal palju lugusid, mida rääkida. Emadepäeva puhul kirjutas mees loo sellest, kuidas ta pojad endale nimed said.
See lugu sai alguse natuke enam kui kaheksa aastat tagasi. Vahuri emme ja issi ootasid siis Vahuri venna sündi. Vahuri suurem vend, Tarvi, oli juba seitsmeaastane ja alustas kooliteed.
Vahuri emme oli kindel, et tema järgmise poja nimeks saab Vahur. See oli juba ammu ära otsustatud. Isegi veel enne seda, kui Vahuri emme sai issiga tuttavaks.
Vahuri issile see plaan ei meeldinud. Esiteks, ei saa ju nii olla, et nimi on ette valmis mõeldud, kui pole veel emme ja issi kohtunudki. Teiseks kartis issi, et tal läheb kõik niimoodi sassi. Issi töökaaslane oli ka Vahur. Mis siis saab, kui issi kodus Vahurit kutsub ja hoopis tema töökaaslane kohale jookseb?! Nii ikka ei saa, arvas issi! Sellele vaatamata oli emme täiesti kindel, et temale sünnib järgmisena Vahur.
Sel päeval, kui emme ja issi sünnitusmajas oma imearmast poissi imetlesid, oli emme veidi rahutu. Kui issi oli emme kõrval pärast väsitavat sünnitust oma esimese uinaku ära teinud, vaatas emme oma poega ja ütles murelikult issile: ”Ta pole üldse Vahuri nägu”.
Ei saa öelda, et see issile halb uudis oli. Issil oli selleks puhuks isegi vastus valmis. Ta heitis emmele kaastundva pilgu, andis toetava musi ja ütles ettevaatlikult: “Aga paneme siis tema nimeks Ander. Sulle meeldis see nimi ju ka.”
Pärast mõningast vaagimist emmele see mõte täitsa meeldis. See poiss pole üldse Vahur, vaid täitsa Ander.
Anderi nimi võttis silma märjaks ka issi vanaisal, Leanderil, kes arvas Anderi nime enda nimest tulevat. Me talle ei öelnud, et selle seose avastasime alles hiljem. Ta oli nii liigutatud, et me leidsime, las jääb nii. Kaunis side esivanematega sellele vaatamata.
Möödus kaks ja pool aastat ning Vahuri emme ja issi olid jälle sünnitusmajas lapse ootel. Sel korral ei julgenud nad kõva häälega nimedest rääkida. Nad ei mäleta, millal nad nimest esimest korda juttu tegid, aga emme polnud sel korral mures. Vahur oli sündinud. Küll aga hakkas issi jaurama, miks Vahuri nimi ei saa Vahur olla. Emme soovis issiga üksmeelele jõuda ja nad proovisid igasugu nimesid Vahurile panna. Issi parim pakkumine oli selline, mille peale emme ta kuu peale saatis. No see ei saa küll Vahuri nimeks!
Tuleb tunnistada, et ükski väljapakutud nimi ei hakanud Vahurile külge nii hästi kui Vahur. Üsna viimasel minutil saigi see suur ja tugev eesti mees vanemate üksmeeles endale nimeks Vahur.
Aastaid hiljem issi lõpuks tunnistas, et nimega nõustumisest raskem oli emmele alla vanduda. Selline vägikaikavedu käis sel ajal tihti nende vahel. Mida rohkem nad vägikaigast vedasid, seda tugevamaks nad said. Emme ja issi arvavad, et selline trenn ongi nende tugeva suhte saladus.
See oli lugu sellest, kuidas Anderil on alati kiire ja Vahuril pole kuskile kiiret. Tema naudib olemist. Ander naudib pärale jõudmist. Eks nad nii siis otsustasidki seal, et las Ander läheb enne. Vahur veel vaatab veits ringi. Eriti meeldis Vahurile emme ja issi nägu sünnitusmajas, kui nad avastasid, et polegi Vahur, hoopis Ander. Selliste väikeste vimkade peale on Vahur meister!
Emme ja issi enam nii palju vägikaigast ei vea. Issi arvab, et pole mõtet. Emme niikuinii võidab. Emme arvab, et issi on lihtsalt põikpäine ja miks ta kohe ei võiks sellega leppida.
See on selline emmede ja isside vaheline nali. Ainult need mõistavad, kes armastavad.
Hannes Lentsi blogi leiad SIIT!
