Lugeja: meie eeskujuks ei saa olla ema, kes on korduvalt abiellunud, lahutanud ja erinevate meestega lapsi saanud

Üsna pea on kätte jõudmas taaskordne emadepäeva tähistamine. Alles hiljuti küttis kirgi teema, kellele anda ja kellele mitte anda aasta ema tiitlit. Jälgisin erinevaid sõnavõtte huviga.

Vahepeal tekkis isegi tunne, et päris kurb oleks olla selle ema nahas, kes pärast sellist skandaalset sõnasõda selle tiitli omanikuks saab. Aasta ema tiitel oleks nagu kohati pärast sellist asja „ära määritud“ või justkui ei tohiks selle üle uhkust tunda...

Nõnda nagu on ka parimad emad vahel ideaalist päris kaugel, nii on ka nn halbu emasid, kel on helgemaid päevi.

Emaks õppida ei ole võimalik, see on lihtsalt tungiv soov ja tahe olla parim, kes annab endast kõik oma järeltuleva põlve jaoks. Ega emadepäev ei olegi vaid see üks päev aastas, kõik päevad on emadele armsad, kui nende lastel ja lähedastel läheb hästi.

Muidugi, on ka väga halbu emasid, isegi selliseid, kes oma lapsed hülgavad, neist lahti ütlevad elu jooksul, teinekord põhjuseta... sest kõik otsused saavad alguse inimese enese seest ja kui pärast oled üksi ning su lapsed ei taha sinust midagi kuulda ega sind näha, siis on süüdi selles see ema ise. Järelikult on tehtud vigu, võimalik, et endast anti parim, kuid järelikult oleks saanud paremini, palju paremini.

Selle, kas ema oleks suutnud endast anda rohkemat, määravad ära lapsed. Ärge pidage lapsi rumalateks, kes ei mõista või ei saa aru. Lapsed andestavad oma vanematele kõik, ka vitsa ja karjumise, selliseid asju võib ette tulla, kuid mitte iialgi ei andesta laps HOOLIMATUST. Kui ühes peres peab kellegi laps tundma, et temast ei hoolita, teda ei armastata, siis just täpselt niimoodi see laps tunnebki ja see ongi õige tunne, sest see selle lapse tunne ja nii ei peaks olema. Järelikult ei ole selle pere ema endast kõike andnud. Tihtipeale sellised emad ei saa iseendagagi hakkama.

Jääb loota vaid seda, et selliste emade lapsed kasvatavad oma lapsi vastupidiselt – ARMASTADES.

Inimestes tekitas viha ja küttis meeletult kirgi see, et aasta ema PEAB OLEMA ABIELUS - arvan nii ka mina. Jah, sellise tiitli vääriline ema peab olema abielus ja ideaalis võiks olla ka oma elu esimeses ja ainsas abielus. On aina enam inimesi, kes ainult lahutavad ja loovad kärgperesid ja mida kõike veel.... mis on tegelikult täielik jama. Aasta ema tiitlit vääribki ema, kes ei ole allaandja, kes on eeskujuks, kes on turvaline, kes annab edasi väärtusi.

Mis sõnumi annaks edasi küll aasta ema, kes on korduvalt abiellunud, lahutanud, lapsi saanud erinevate meestega. Ta võib ju olla lõpuks läbi raskuste küll väga hea ema ja oma lastele kindlasti ka enamik on, kuid see ei ole eeskuju, mida peaks järgima.

Ma saaksin aru, kui inimesed, kes on pikki aastaid, aastakümneid koos abielus elanud ja siis teine pool on surnud, ema on jäänud leseks ning aastaid hiljem uue suhte loonud. Sellisel juhul ma aktsepteeriksin teda kui väärilist aasta ema tiitli saajat, sest selline asi nagu surm on tragöödia ühe armastava pere jaoks, kuid eluga minnakse edasi.

Teemaks oli ka vägivaldsetest suhetest või abieludest emad, kes väljusid neist suhetest ja kurvastavad nüüd, et nemad ei saa iialgi seda tiitlit. Kas mingisugused tiitlid üldse on olulised? Kui sa ise tead, et sa annad endast kõik ja oled rahul sellega, milline ema oled, siis ei peaks korda minema mitte kellegi arvamused. Ma leian, et need emad on ise ka eneste peale vihased, et on omal ajal teinud vale valiku, mis ei päädinud kuldpulmadega või millegi muu erilisega. Igaüks hindab ikka iseenda mõõdupuu järgi.

Ega kõik ei saa missiks ka, mis siis et on palju ilusaid tüdrukuid ja naisi terve Eestimaa täis. Inimene ise oma südames peab tundma, kas ta on hea ema ja ma leian, et mitte ükski tiitel ei tähenda siin midagi ega kaalu üles seda, kui su lapsed sulle ikka külla tulevad, sind kallistavad ja ütlevad, kui hea ema sa oled!

Kurb, kui kõigil emadel nii ei ole, aga siis tuleb vaadata ise tagasi, mida on külvatud.