Eveliis: mu mees on töönarkomaan. Kas see on kuidagi ravitav?
Näiteks täna öösel oleksin ma pidanud üles tulema, sest ma ei saanud niikuinii magada. Mulle tuli üks enda arvates geniaalne idee ühe töö teostamiseks. Ma ketrasin ja ketrasin seda oma mõtetes ja läksin nii elevile, et see ei lasknud mul magada. Täna olen ma nagu puuga pähe saanud. Mul on tihti mitu projekti tules ja aega kipub ka teinekord ööpäevas väheks jääma, kuid sellegipoolest ei jää mul eraelu elamata. Reedel läheme me Idaga (Eveliisi tütar — toim.) nädalavahetuseks Rootsi. Emale külla ja kontserdile.
Marek (Eveliisi abikaasa — toim.) on ka niikuinii Roheliste Rattaretkel. Või ei, oota, ei ole ju, sest viimasel hetkel hüppas ta alt ära ja peab tööl olema. Ma tean seda teooriat, et inimesed põgenevad üldjuhul töösse mingi (eraelulise?) probleemi eest ja laias laastus olen ma sellega nõus, kuid samas ei ole ka. On mingi osa inimesi, kes lihtsalt tunnevad, et nad on asendamatud, nad oskavad oma tööd hästi, neile pakub see naudingut, nad tahavad tunnustust ega usalda teisi. Mina elan ühe sellisega koos. Ninatargad ütleks nüüd jälle süvenemata, et kui ta viimasel hetkel kokkulepitud reisist loobus, siis ju ta ikka ei taha minuga koos olla, et ju tal on minust kui naisest kõrini ja pigem on tööl. Kui te siiski süvenesite, siis te lugesite, et rattaretkele pidi ta minema sõpradega.
Ma saan väga hästi aru, et tuleb ette olukordi, kus tuleb töö valida, on olukordi, mida ei saa teisiti lahendada. Mina isegi valisin oma parima sõbranna juubeli asemel töö. Aga päris ausalt ütlen ka, et tegelikult nüüd kahetsen. See selleks. Tagasi selle töönarkomaani juurde, kellega ma koos elan. Mul ei ole midagi selle vastu, et inimene tööle pühendunud on, see on tema eripära ja tema kiiks, kuid ma ei suuda mõista, kuidas see töö niivõrd oluline on. Ma olen sel aastal edasi lükanud kaks Norra reisi, jätnud ära n+1 spaa-külastust jne, sest Marek peab tööl olema — keegi on puhkusel, keegi on lahkumisavalduse andnud, keegi ei saa üksi hakkama, kellelegi on laps haige, keegi on ise haige. Seda, et ta läheb rattaretkele, teadsid ta töö juures kõik juba mõnda aega. Ometi oli viimasel hetkel jälle see tema, kes OMA plaanidest loobus, sest keegi haigestus.
Marek ei haigestu, Marek ei võta vabu päevi, Marek ei ole kodus haige lapsega, Marek ei lähe töölt ära, et jõuda lapse lasteaiapidudele, Marek ei puhka. Ta on 43-aastane mees, kes EI OSKA puhata, kes pühendub sajaprotsendiliselt tööle ja keda nende iseloomujoonte pärast minu meelest ära kasutatakse. Teate, ma tean, et raha ei ole elus kõige olulisem, kuid minu arvates ei saa ta sellise pühendumuse eest isegi piisavalt tasu.
Ma püüan seda töönarkomaaniat mõista ja mitte ette heita liigset töötamist, sest samal ajal saan ma aru, kui raske võib tööl olla, sest ka mina näen, kuidas minust noorem generatsioon (appi, nüüd ma kõlasin TÕESTI vanana) ei viitsi tööd teha, neil on suva, aga keegi peab ju asjad siiski ära tegema, kuid…Iga inimene peab ju vahel ka puhkama. Juhtme seinast välja tõmbama. Endale ja oma tervisele mõtlema.
Ma olen seisukohal, et asendamatuid inimesi ei ole olemas ja tegelikult ei hinda sellist panust lõpuks keegi. Küllalt on juhtumeid, kus inimesed tööl läbi põlevad ja (heal juhul vaid) tööstressiga haiguslehele jäävad ning siis asendatud saavad, sest “haigest inimesest pole ju tööl midagi kasu”. Ma olen ka seisukohal, et ennast ei saa asendamatuks teha, seda hakatakse ära kasutama, teistel on mugav ja inimene on oma loomuselt laisk — milleks teha ise, kui leidub Mareki-suguseid lolle, kes kõik töö ära teevad, nii et endal jääb vaid töövilju noppida ilma suurema vaevata.
Mul on hea meel, et seekord laseb Marek üle “vaid” sõbrad ja Hiiumaa nädalavahetuse, oleks olnud kurvem kui me oleksime planeerinud romantilist nädalavahetust mõnes Toscana veinimõisas ja praamipiletite asemel läheks nüüd raisku lennupiletid. Jah, see oli maksimaalne sarkasm olukorra absurdsuse üle. Ma ei saa tegelikult mitte midagi planeerida, sest 98% juhtudel tuleb midagi “ootamatut” ette (no näiteks jääb kellegi laps haigeks) ja Marek peab tööl olema. Ma ei tea, kuidas ja miks ta on igas ettevõttes ainus, kes sellises olukorras olemas on. Milleks siis kõik ülejäänud töötajad? Kas selline töönarkomaania on ravitav? Ma päris ausalt küsin, sest meil on augustis 10. pulma-aastapäev, ma vaikselt salaja olen otsinud soodsaid lennupileteid, et Marekile kingitus teha, kuid tundub veidi mõttetu, kui ta jälle tulla ei saaks…sest noh… töö.
Kui keegi nägi selles postituses jälle seda, et meie suhe on karil ja Marek otsib võimalusi mitte minuga aega veeta, siis pean teile vist pettumuse valmistama. Kõik need 11 aastat, mis me koos oleme elanud on ta selline olnud. Kui keegi nägi siin postituses jälle seda, kuidas ma Mareki kallal vingun, siis ei, ma ei vingu, ma püüan mõista ja aru saada, kuid tunnen ka muret. Selline liigne töötamine ei saa tervislik olla.
Eveliisi blogi leiad SIIT!
