Meelike arutleb: kas kokkuhoid teeb peast lolliks?

Raha on hea teema, lööb alati rahval mõtted liikvele ja kõik teavad, kuidas teised peaksid oma rahaga toimima ja kus kulutama. Või mille peale mitte kulutama. Kulutad liiga palju, oled laristaja ja hakatakse säästudest ja pensionist jahuma. Oled kokkuhoidlik, siis saad koonri tiitli külge. Kuidas siis leida tasakaalu?

Ikka nii, kuidas endale õige ja parem tundub. Mina kipun rahaga üsna heldelt ümber käima ja nii on tihti perioode, kus suurem kokkuhoid on lihtsalt vajalik. Samuti oli mul juba kaheksa aastat tagasi hetk, kus leidsin, et mul on liiga palju asju ja üllatavalt saaksin ma üsna vähesega hakkama. Paar aastat tuli oma kõige vajalikum maine vara suurde kohvrisse mahutada, nii saigi harjumuseks omada vaid üht paari teksapükse, üks paar saapaid, üks paar tosse. Ja mis selgus? Nii saab täitsa rahulikult ka elatud. Riidekapp ei olnud enam pungil riietest, mida ma ehk kord aastas kandsin. Kui sedagi. Ainsaks probleemiks oligi ehk see, et kui see ainuke teksapaar pesus oli, et mida siis kanda. Kui ühel hetkel endale soodsalt kaks paari uusi teksaseid ostsin, tundsin end kui rikkur. Mõelda vaid, mul on nüüd kolm paari! Ainus mure, pesupäev, oli kadunud. Ja šoppamise kirg oli lahtunud, seega poodidesse enam ei kiskunudki.

Olen seda oma sõbrannaga arutanud (samuti eestlane, samuti elab Belfastis), et kuidas pikemaajaline kokkuhoid sind muudab. No minul on ikka üsna väike kokkuhoiu plaan käsil, ühe reisi planeerimisest teise, sekka õpingud, millele kulub ka arvestatav summa. Ja kuigi aegajalt hakkab see ajudele, et kogu aeg iga asja ostmisel tuleb kaaluda, kas ikka on seda vaja, siis muudmoodi hetkel ei saagi. Peabki kogu aeg mõtlema. Ja enamus lahedaid ideid maha kriipsutama, sest sõpradega väljas käimine läheb üksjagu maksma. Lootust annab see, et hetkel on tegu ajutise perioodiga mu elus ja juba septembris-oktoobris võin ma näiteks kutse sushit sööma minna rahuliku südamega vastu võtta. Sest siis on mitmed rahalised kohustused makstud ja vaba raha jääb rohkem alles. Loodetavasti sõbrad ikka jaksavad need paar kuud ära oodata.

Aga sõbrannal on näide, mis juhtub siis, kui oma kodu ostmiseks raha säästad. Pikemat aega. Ja kui siis kodu soetatud, laen kaelas ja muud majaomanikurõõmud veel lisaks, et ega siis sellest endisest elustiilist lahti ei saa. Sest siis oledki harjunud vähesega hakkama saama ja muud lisakulutused uhkete asjade näol enam igapäevaellu ei kuulu. Lihtsalt ei taha enam, ei pea oluliseks. Käid ühtede teksadega nii kaua, kuniks need on ribadeks. Siis ka ei osta uusi, vaid lapid püksid ära ja käid nendega veel paar kuud. Kui juba lapitud kohad lagunema hakkavad, siis on aeg uued teksad osta. Ja näiteks päevakreemi ja öökreemi ja sadat sorti erinevate kreemide asemel ajab asja täitsa ära ka vaid üks niisutav kreem.

Loomulikult on asju, milles kompromissi ei tehta ja odavat varianti ei osteta. Minul on selleks kosmeetika ja jalanõud, keeldun täielikult odavat kraami ostmast pelgalt seetõttu, et see on odav. Kui raha ei ole või ei raatsi, siis ei osta ja kogu lugu. Ja parfüüm peab olema korralik, mitte viie euro eest ostetud replika. Sama sõbrannal, ka temal on see kõige kõigem parfüüm alati originaal ja kui otsa saab, siis uue ostmiseks peab raha olema. Muud asjad on lihtsalt tarbeesemed. Ja nii kogud millegi muu, tõeliselt vajaliku jaoks. Minul on selleks endiselt reisimine, oma kodu unistus on ammu läinud, pealegi teiste majaomanike-asjaosaliste jutud pole just eriti julgustavad. Veel suurem kokkuhoid oleks vist liiga raske minu jaoks.