Eveliis: looduse poolt antud välimuse kommenteerimine solvamise eesmärgil on naeruväärselt igav — mina ennast ei häbene!
Teate kui tihti ma saan kommentaare, et mida sa üldse räägid, et vaata parem peeglisse, milline sa välja näed või et pole ime, et su mees sind petab, sest vanus on juba üle säilivusaja ning keha pole ka just modelli oma, hammastest ja kõveratest jalgadest ma ei hakka rääkimagi. Ma mõtlen tihti, et miks 99% ajast välimust kritiseerima hakatakse kui tahetakse solvata? Ja ma ei räägi kriitikast, mis võib kasuks tulla, vaid sellisest üldisest lahmimisest «sa oled vana, paks ja kole».
On üks ütlus, mis teatab, et ilu on vaataja silmades. Ka vanus on suhteline. Üleeile kui ma juuksuritoolis istusin, ütles juuksur, et no mis Teil viga, Teie olete ju nii peenikene. Ta ei tundnud mind ega teadnud, et tegelikult häirib mind hetkel enda juures liigne mammilik polster, mida ma võimalikult hästi teiste eest varjata püüan. Samuti imestas üks taksojuht, et kuidas mul juba nii suur laps on, et ise alles nii noor. See pani mind naerma, aga tuju tegi heaks. Kinnitas seda, et vanus on suhteline. See taksojuht oli 70-aastane, tema jaoks ma olingi noor. Järgmisel hetkel lugesin ma enda kohta kommentaari, et olen «vanamoor». Aga miks mind siis ei häiri, kui mind paksuks või vanaks nimetatakse? Esiteks on selles killuke tõtt ja teiseks olen ma arvamusel, et ei saa solvuda kui enesekindlusega pole probleeme.
Enesekindlus ei alga modellilikust kehast või lisatuuningutest. Mul on olnud küljes kõikvõimalikud lisad alates kunstküüntest ripsmeteni, sest ma arvasin, et see teeb mind enesekindlamaks ja kaunimaks. Veel mõnda aega tagasi olin ma kindel,et ka kunstrinnad on see, mis mul täielikust õnnest puudu on, täna mõtlen ma juba, et mis seal ikka, mida pole, seda pole. Ja pealegi on suurenenud kehakaalu juures üks hea asi siiski – rinnad on täitsa aimatavad.
Kui ma panen kõrvuti iseenda täna, 36-aastasena, ja 16 aastat noorema versiooni endast, siis tänane mina on enesekindlam, ka välistest ja sisemistest vigadest hoolimata. Mind ei kõiguta teiste arvamus. Ma olen mina ise. Ma tean, et ma võingi välja näha väsinud, aga ma tean, et võin end ka üles lüüa ja näha välja nagu miljon dollarit, ma võin olla heas tujus ja naerusuine või ülbe ja mõjuda tundetult. Ma ei püüa kellelegi meeldida ega meeleheitlikult kellegi meele järgi olla. See kõik on tulnud aastate ja enesekindluse kasvuga. Samas kui ma kõrvutan end oma tuttavatega, kes on juba 50+ vanuses, siis nende seas on naisi, kellest kiirgab naiselikkust ja enesekindlust sellisel moel, et see teeb silmad ette igale 20-aastasele ja kadedaks iga 36-aastase. See on aastatega tulnud teadmine, kes nad on.
Võimalik, et veel mõned aastad tagasi oleksin ma endale tõepoolest koti pähe tõmmanud ja end kommenteerijate sõnumi põhjal tõeliseks peletiseks pidanud, kuid täna on need solvangud mu jaoks lapsikud. On asju, mida ei saa muuta ja millega tuleb lihtsalt leppida, rahul olla. Kritiseerida saab palju asju, kuid looduse poolt antud välimuse kommenteerimine solvamise eesmärgil on naeruväärselt igav. Ja just sel põhjusel ei häbenenud ma endast blogisse üles panna pesupilte. Tavalise naisena. Modellide ja fitness-tibide vahel.
