Küsimusepüstitus tänase lastekaitsepäeva puhul: kas hea isa on see, kes teeb seda, mida tavaline ema igapäevaselt peab tegema?
Mida põlvkond edasi, seda loomulikumaks peetakse, et isadel on laste elus sama tähtis roll kui emadel ning vastutus lapse eest peaks võrdselt jagunema. Möödunud põlvkondade arusaamad on aga visad kaduma, nii et ikka ja jälle kohtab seda, kuidas ema saab hurjutada mõne sellise asja eest, mille eest isa kiita saaks ja et heaks isaks olemise kriteerium on ainult üks — olemas olla — kuivõrd heaks emaks olemine on selline raketiteadus, et kõiki nõudmisi ei jõua keegi kunagi täita ning vanemlik süütunne on ema igapäevane kaaslane. Emad lihtsalt tunnevad pidevalt, et neist ei piisa, et nad ei tee piisavalt. Kui juba see, et lapsel on riided kusagilt natuke määrdunud või katki, kutsub silmapilkselt ümbritsevate hukkamõistu esile, mida siis veel rääkida olukordadest, kus ema tõepoolest ei jaksa ning vajab aega iseendale? Ema, kes oma väikese lapse päevaks-paariks hoida annab, on rongaema. Emadel ei ole õigust puhata ja mängida ning iseenda vabale ajale.
Seevastu isad aga saavad kiita juba elementaarsete asjade pärast — mähkme vahetamise ja lapsega tegelemise eest. Kui isa läheb lapsega sugulastele külla, et emale natuke vabadust võimaldada, saab isa kiita, aga ema laita, et kuidas ta siis niimoodi oma pere kodust välja lasi. Kui isa on perekonna hüljanud, saab ta ikka hea isana kiita, kui tal on töölaual laste pilt või ta enamvähem regulaarselt alimente maksab või lapsega aeg-ajalt kokku saab. Pere hüljanud ema on aga vaat et surmapatuga hakkama saanud. Hea, kui kividega surnuks ei loobita.
See protsess töötab väga imelikult — emadelt oodatakse rohkem, nad peavad rohkema eest vastutama, aga kiita saavad kordades vähem. Tänapäeva maailmas käivad enamik emasid isadega võrdselt tööl, aga kodused ülesanded on endiselt enamasti nende õlul. Naine peab suutma teha professionaalselt tööd, samal ajal aga mõtleb aju pidevalt, mida õhtusöögiks teha, mida poest osta, kas lapsele peaks uue jope ostma, kust ja millise ja millal, mida lasteaeda või kooli vaja on, millal arstiaegu panna, millal mingi tähtaeg on jne. Isad võivad lapsed ju lasteaeda või arsti juurde viia, aga 99% ulatuses on emad need, kes asutustega suhtlevad, lepinguid ja kokkuleppeid sõlmivad ning vastutavad, et asjad oleksid korras. Miks mitte lasta mehel järgmisel korral lapsele arstiaeg panna? Enamik naisi tunnevad, et arsti numbri otsimisele ja mehele koos vajaliku infoga edastamisele kuluv energia on sama, mis kuluks sellele, kui ise ära helistada ja see aeg kinni panna. Samas oleks mehel number järgmisel korral olemas. Aga selleni, et mees ise tuleks arstiaja panemisele, on alles pikk tee. Endiselt ootavad mehed, et naine neile ülesandeid delegeeriks. Sest naine vastutab. Mis võrdsest kodusest tööjaotusest me räägime, kui üks on (vastu tahtmist) ülemus ja teine alluv?
Teisipidi mõtlen jälle, kuidas töötaksid asjad siis, kui mõlemad vastutaksid kõige pärast? Kuidas elavad samasooliste vanematega pered? Kas vastutab enam see, kes on lapse sünnitanud või sigitanud? Aga kui on tegemist adopteeritud perega? Kas ülesanded on võrdselt jagatud ja kumbki teab, mis on tema kohus? A la sina vaatad, et lapse riietega oleks kõik hästi ja sina suhtled asutustega? Kui see nii töötaks, oleks heteropaaridel siit palju õppida. Naistel näiteks lahti laskma. On küll raske, kui midagi tegemata jääb, sest sa ise ei teinud või mehele ei öelnud, aga ehk järgmistel kordadel märkab mees ise?
Muidugi töötab see topeltstandard aeg-ajalt ka meeste kahjuks. Näiteks eeldavad paljud ametiasutused endiselt, et ema vastutab ja välja ilmunud isa saadetakse kõige halvemal juhul tagasi (ja palutakse naine asemele saata), aga paremal juhul lihtsalt käitutakse temaga kui idioodiga. Olen küllalt kuulnud neid lugusid, kui näiteks lapsega haiglasse läinud isa äärmise nõutusega koheldakse ja küsitakse, kus ema on. Ka on mulle perearst täpsustustega helistanud kohe pärast seda, kui mees lapsega arsti juurest tuli. Tahaks siiski loota, et seetõttu, et minu kontakt on neil kohe hiirekliki kaugusel (olen lapsega samas asutuses arvel), mitte seetõttu, et arvataks, nagu mees asjadest aru poleks saanud. Aga kui tegemist oleks üksikisaga?
Diskrimineeriv, eks? Igatahes võiks kokku leppida, et kiitkem rohkem emasid ja ärgem ohhetagem iga iseenesestmõistetava asja peale, mida mees kodus ja perekonnas teeb. Samade asjade eest siiski võrdne hukkamõist või aplaus!
