Vingujate kaitseks: mõnikord on lihtsalt tarvis auru välja lasta! See ei tähenda, et inimene abitult lebaks ja nutaks...
Üha enam vanemaid jagab teistega oma argielu tavahetki läbi blogide või arvamuslugude ning teistele selles olukorras olijatele (või lapsevanemaks saada plaanivatele) on see tohutu väärtus, kui nad saavad kogemustest ja äratundmisrõõmust (või –kurbusest) osa. Seda aga ei näi mõistvat igasugused anonüümsed internetikommentaatorid, kes iga „lastega on raske“ või „mees võiks rohkem aidata“ lookese peale kisama pistavad, et see on mingi abitute lumehelbekeste sündroom, vanasti said kõik hakkama ja ärgu siis inimesed saagu lapsi, kui raske on. Kuigi õpitud abitus on tõesti maad võtmas ja paljud inimesed on võrreldes eelmiste põlvkondadega saamatumad, on siiski mitmeid vastuväiteid, mida sellistele kommentaatoritele anda. (Mitte, et nad sellest õpiksid.)
Esiteks ongi laste kandmine, sünnitamine ja kasvatamine raske. On alati olnud. Mitte kellegi argipäev ei ole idüll. Pereelu on igapäevane planeerimine, sättimine, kompromisside loomine, ajaga võidu jooksmine. Võrreldes vanavanemate põlvkonnaga on elukorraldus hoopis teistsugune ja meil on probleemid, millest nemad aru ei saaks, nagu meie ei mõista enam mähkmekeetmise ja sõjaaegse sööginappuse muresid. Elutempo, seejuures ka varasemate alaliste lapsehoidjate-vanavanemate oma, nõuab lõivu, mis tähendab, et enamik pere argielust läheb sellele, kuidas logistiliselt liigelda tööde, lastehoidude, arstide, kokkusaamiste, söögipoe, muude vajalike asutuste vahel. Iga lapsega muutub see logistika üha keerulisemaks. Jah, muidugi saab hakkama. Kõigega harjub. Lihtsalt kergem on seda koos kellegi teisega teha ja seetõttu eeldavad naised, et mees võtaks osa koormust enda kanda. Mõnikord on tarvis auru välja lasta ja oma kogemusi jagada. See ei tähenda, et inimene abitult selja peal lebaks ja nutaks.
Siit järgmise punktini — ärgu saagu siis lapsi, kui raske on. Aga ega enne laste saamist ei tea ju keegi, kui keeruline see olema saab. Samamoodi ei tea me, milliseid rõõme see pakub. Ka enne uue oskuse õppimist, reisi, haigust, ükskõik millist kogemust ei tea me tegelikult, milline see reaalsus on. Mitte keegi ei oska tulevikku ennustada ja seda ette kogeda. Kui see nii oleks, ei oleks ka inimkonda, sest vaid vähesed saaksid lapsi ja väga paljud sooritaksid juba enne teismeiga enesetapu, sest elu on raske. On alati olnud. Ja jääb alatiseks. Igasugune kogemuse jagamine ei ole appikarje, vaid see, mis ta on — ühe inimese subjektiivne arvamus elust ja tema vastavad näited. Kas te arvate, et eelmised põlvkonnad on nii väga soovinud lapsi saada? Läbi aegade on püütud rasedusest pigem hoiduda ja enamik meist on siiski juhuse läbi sündinud, mitte kaua oodatud ja planeeritud. Ka meie vanematel oli meiega raske. Kas see tähendab, et nad poleks pidanud meid üldse saama? Mured tulevad ja lähevad ning igas eluetapis on erinevad asjad, mille üle kurta. Aga kurtma peab. See loob inimeste vahele ühtsustunde ja annab jõudu edasi minna. See ei tähenda, et inimene elust rõõmu ei tunneks või oma lähedasi ei armastaks. Vait olla ja edasi teenida on igand. Mured pole häbiasi, vaid miski, mis meid inimestena ühendab. Rääkida, kogemusi vahetada ja siis edasi teenida. See on psühholoogiliselt hoopis edasiviivam protsess.
