Kai kolumn: mu jalad ja käed tudisesid, pilk oli ähmane, kõik tundus olevat mulli sees...
Kai Kuusk on noor naine, kes on juba 10 aastat oma elust olnud pime. Põhjuseks lapsepõlves diagnoositud esimese astme diabeet. Kuid rõõmsameelsemat inimest kui Kai on raske leida. Oma elust koos oma juhtkoera Janeti ja elukaaslase Joosepiga pajatab Kai Naistekale kord kuus.
Täpselt nädal tagasi, kui seadsime järjekordsel varahommikul Janetiga sammud pealinna poole, juhtus minuga midagi sellist, mida pole minuga kunagi varem juhtunud — ei nägijana ega pimedana.
Juba kolmandat kuud järjest sõidan ma iga nädala esmaspäeval Tallinnasse massaažikursustele ja seda alati otseliiniga, mis loksub ligikaudu kolm tundi. Mulle see variant sobib ideaalselt. Ma pole kunagi olnud hommikuinimene ja seega, kui pean ärkama kell viis hommikul, siis need kolm lisatundi und bussis on nagu taevane õnnistus, et pikk koolipäev vastu pidada. Tavaliselt on mul bussis pinnapealne uni, no nii naljaga pooleks öeldes on mul üks „andur“ alati taustal registreerimas kõiki vahepeatusi, muhke, auke ja kurve, et teaksin, millal on õige aeg bussist välja kobida. Võõrastes paikades, kuhu ma esimest korda või haruharva satun, nendes paikades see muidugi nii efektiivselt ei toimi, et oskaksin laksust öelda, kus paiknen ja millal jõuan sihtkohta.
Kuigi mu kodulinna ja Tallinna vaheline ots pole enam minu jaoks võõras teekond, siis tänu suvistele maanteede remondi- ja ehitustöödele satun ma endiselt aeg-ajalt segadusse, eriti siis, kui linna sissesõidutee on ümber suunatud kuskile kõrvaltänavale. Kui muidu on juba tänu ehitustöödele piisavalt keerukas aru saada ja mõista, kus parasjagu paiknen, siis seekord külvas segadust juurde ka minu unisus. Mingil imelikul kombel olin ma täiesti sügavasse unne suikunud ja kui ma lõpuks oma silmaluugid avasin, sain aru, et ma polnud vaikimisi jälginud oma teekonda.
Kellaajaliselt oli mul lõpp-peatuseni ehk bussijaamani veel aega, no nii umbes 15 minutit. Seega võtsin asja rahulikult ja otsustasin, et hakkan end ja Janetit vaikselt kokku korjama.
Kuna loodusel on jäänud vist see tibatillukene fakt märkamata, et meil kalendri kohaselt peaks juba ammuilma kevad käes olema, siis pole ka mina veel raatsinud oma suusakostüümist loobuda. Seega lisaks crossbagile, arvutikotile ja juhtkoerale, oli mul tarvis ka end sisse pakkida. Mulle ei meeldi viimasele minutile oma asju jätta, sest elu on näidanud, et siis mul jääb raudselt midagi kahe silma vahele, muig. Ükskord ma näiteks suutsin bussist välja tormata ilma valge kepita. Alles nõks hiljem mõtlesin, et mul on vist miskit puudu… Seega ma püüan lähtuda vanasõnast — tark ei torma!
Buss muudkui ringitas ja keerutas ja kuna mul oli sahmimisele samuti juba omajagu aega kulunud, siis mõtlesin kärmelt enne bussijaama jõudmist oma hommikuse pikatoimelise insuliinisüsti ära teha. Pistsin käe kotitaskusse ja nagu Murphy seadusele kohane — pihku jäi mulle esimesena muidugi lühitoimeline insuliin. Kui kellelgi tekkis praegu huvi, et mismoodi ma pimedana eristan oma pen-süstlaid, siis tegelikult on selleks üks imelihtne nipp. Selle firma insuliinisüstaldel, mida mina konkreetselt kasutan, on erineva reljeefsusega otsad.
Igatahes seda lühitoimelist insuliini ei hakanud ma kohe tagasi kotti panema, vaid haarasin kotist teise ehk pikatoimelise insuliini ja alles siis panin lühitoimelise tagasi kotti. Keerasin oma igahommikused 8 kohustuslikku ühikut peale, suskasin nõela kõhtu ja kuna samal ajal buss peatus ja minu selja taga avanes ka keskmine uks, siis pöörasin pea korraks selja taha, et kuulatada ümbritsevaid helisid, et aru saada, kas jõudsime bussijaama. Nii ma siis istusin seal korra liikumatult, nõel kõhus, sõrm valmis insuliini sisse vajutama ja kuulasin reisijate liikumist. Kuid siis uks sulgus ja buss liikus edasi. Kui sain aru, et polnud veel meie peatus, vajutasin südamerahus 8 ühikut insuliini endale sisse.
Kui selle ära tegin, siis sekund hiljem tundsin sõrme all reljeefsust, mis käivitas kõik minu häirekellad. Ma olin endale kogemata süstinud lühitoimelist insuliini. Diabeedikaugele inimesele infoks ütlen nii palju, et selline kogus insuliini ja eriti veel lühitoimeline, mis hakkab umbes 10 minuti pärast täisvõimsusel mõjuma, tähendab seda, et ma peaksin sööma kolmekäigulise lõuna. Ma istusin hetkeks seal nagu tumbujumbu. Täiesti liikumatult. Püüdes mitte paanikasse sattuda ja mõelda välja mingi toimiv plaan. Esmalt haarasin kotist oma glükomeetri ja esimest korda elus palusin taevaisa, et mu veresuhkur oleks kõrge, no et oleks mille pealt langeda. Tavaliselt loodavad diabeetikud, et suhkrutase oleks ikka normis. Mõõtsin siis suhkru ära ja näit oli 6,2mmol/l. Nagu ideaalne. Just siis, kui mul polnud tarvis ideaalset suhkrut. Sahmisin oma kotis ringi ja mul olid mõned kommid, aga no nendest pole erilist kasu, kui inimene endale sellise koguse insuliini sisse süstib.
Lõpuks ma lihtsalt istusin rahulikult stardivalmiduses, et kohe, kui bussijaama jõuan, siis torman Janetiga bussist välja ja otsin R-kioski üles ja ostan endale mahla ja martsipani. Kuna mul oli terve maa ja ilm sihtkohani jõudmiseks aega, siis mõtlesin välja plaani A ja plaani B ja igaks sajaks juhuks ka plaani C, D ja E. Arvutasin välja süsivesikuid ja mahlaliitreid ja et mida palju ostma pean, kui on kioskis ainult kõrremahlad või ainult 0,5l pudelid jne.
Kui lõpuks bussijaama jõudsime ja ma bussist reipal sammul ja laialt naeratades… Te vist saite ikka aru, et tegin praegu nalja. Asi oli reipusest ja naeratusest kaugel. Mu jalad ja käed tudisesid, pilk oli ähmane, kõik tundus olevat mulli sees. Haarasin Janetil rakmetest kinni ja sosistasin oma poobikule kõrva: „Ole nüüd palun nii kallis ja tubli ja lähme otsime kioski üles!“. Teadsin, et nii väljas, kui ka sees on kioskid, aga no Janet vana kohvikuhundina ignoreeris mõlemat kioskit ja viis mind hoopis otsejoones bussijaama kohvikusse. Mulle kohvik ei sobinud, sest seal on üldjuhul palju inimesi, suminat ja laudasid ning seega kamandasin Janetit ikka kioskit otsima. Tänu taevale me lõpuks sinna ka jõudsime ja ma ostsin endale liitrise mahla ja kolm martsipanibatoonikest ja kui nodi kätte sain, siis läksin välja ja kukkusin isukalt külma mahla kulistama ja martsipani nosima.
Fuh, ma ei taha tänaseni mõelda sellele magusakogusele, mis ma alla kugistasin. Liiter apelsinimahla, kolm martsipanibatoonikest ja kui sihtkohta jõudsin, siis oli veresuhkur 2,9mmol/l, mis on ilmselgelt väga madal ja nii hankisin endale veel viinamarjanektarit ja valasin seda ka veel pool pakki peale. Ma ei tahtnud terve päev toitu silma otsaski näha. Lõpp hea, kõik hea ja pean taaskord tõdema, et tänu oma erakordselt tublile juhtkoerale lõppes antud vahejuhtum õnnelikult. Ma olen nii ääretult tänulik, et mul on nii tark ja tubli sõbrast teekaaslane!
Põhjalikumalt Kai tegemistest saad lugeda tema blogist — SIIT!
