LINTŠIMINE: Midagi hoopis koledamat kui sõpradega lantšimine
Sõna lintšimine ei ole sugugi kübarast – või Mark Twaini puhul, vuntsist – välja tõmmatud.
Kunagi eksisteeris tõepoolest inimühik nimega kapten William Lynch, kes oli oma elueesmärgiks võtnud maailma puhastamise kõikvõimalikest jätistest ning ebatarvilikest elementidest.
Lynch kogus enda umber trobikonna mõttekaaslasi ning asus kannatlikult ootele.
Niipea, kui tekkisid kuuldused väidetavalt vääriti õigeks mõistetud kurjategijast või naabruses ringi luusivast kahtlasest perverdilaadsest olendist, aktiviseerus koheselt ka kapten Lynch.
Ta tuli koos oma kamraadidega – ehk “Lynchi-meestega”, nagu rahvasuu neid nimetas – ja lihtsalt lintšis kahtlusaluse. Teisiti öeldes, pärast mõõdukat vägivallatoimingut eraldati eeldatava roimari patune hing tema vääritust kehast. Ja Lynchi jaoks oligi probleem lahendatud.
Tõe huvides olgu ära märgitud, et kui hilisemal perioodil tähendas lintšimine vägivalla tarvitamist eelkõige mustanahaliste kallal, siis Lynchile kõlbas töötlemiseks igasugune elav liha. Peaasi, et vangistatul oli kael, mille abil sai teda kenasti oksa riputada. Nagu näeme, polnud kapten sugugi pirtsakas mees.
Vältimaks omakohtu abil hukkamise muutumist igavaks rutiiniks, ei piirdunud Lynch ja tema kolleegid pelgalt poomistegevusega, vaid mõtlesid pidevalt välja uusi ja järjest leidlikumaid meetodeid.
Nii leiutasid nad kõikvõimalikke uusi piinamisviise, mida seejärel enneolematu julmuse ja raugematu innuga ohvrite peal katsetati. Ilmselt oli kogu kambal lõbus elu, sest säilinud pole ühtegi dokumenti, kus esineks Lynchi meeste kaebusi viletsate ning üksluisete töötingimuste kohta. Kõik gängi liikmed olid rahul, rõõmsad ja hästi toidetud.
Tulemuseks ongi see, et kapten Lynch ja tema kodukootud Batmanite-kamp hukkas kokku nii suures koguses inimesi, et tema nimest saigi võika omakohtu abil korda saadetud kuriteo sünonüüm.
