Sten kurjustab: naine ropendab nagu vana voorimees ja on veel uhke selle üle!

Erinevaid karvaseid genitaale kuulen tema suust ohtralt. Ühe lihtlause jooksul sigineb neid rohkem kui muid sõnu kokku. Pärast vahvat vene-eesti vulgaarsuste remiksi kiljatab daam kirsiks tordil: „Aga ma olen ju naine!“ Ehhee … ainuüksi rinnad ja tormavad hormoonid ei tee voorimehest veel naist.

Algul püüdis neiu end minu seltskonnas veidi tagasi hoida. No, esimeste nädalate viisakus oli see, kui tagantjärgi tarkust pritsida. Ajapikku end mugavustsooni mõnulema sättides hakkasin leidma meie vestlustest aina rohkem suunamist teiste meeste ja naiste jalge vahele. Oma maailmanägemuses ma justkui ei olnud sinna teel. Vastav märkuski sai pruudikandidaadile viisakalt tehtud. Noomituse peale alles õige suguorganite orgia mu kuulmekiledel ja silmamunadel algas. Kõige suuremaks õuduseks hakkas see nilbuse ja labasuse hõrk kompott mulle endalegi külge nakkama. Nagu koerasitt talla alla, kui võrdlust soovite.

Kahjuks või õnneks ei saa ilma nokusid mainimata ka Lodjakoja rannas sulnist pühapäeva lõunat veeta. Pärast laupäevast Gen Klubis väisatud oma elu esimest Vikerpidu tahaks ometi vaikselt suriseda uue lemmiku kapten Morgani järelmõjudes. No, mitte ei lasta! Eemal toksivad sinirohelist võrkpalli kaheksa-aastased nagamannid ja sidesõnaks kostub üks armas neljatäheline poisslapse ihuliige.

Kurat, mis teil viga on, lapsed? Ise ka aru saate, millist verbaalset sodi te oma rikkumata suukestest välja pillute? Ja muidugi mitte ainult päikesest siraval rannaliival. Ka vana hea punane Tartu linnaliinibuss on neid verbaalseid värdjaid täis. Sorry, aga ei suuda ilusamini öelda.

Sel lihtsal põhjusel kannabki ilmselt 99 protsenti oma mõistusest hoolivaid tartlasi avalikus ruumis liikudes kõrvaklappe. Muidu lihtsalt manduks ära selle t*ra- ja pu**imere sisse, mis ümberringi nii rõõmsalt — nii rõõmsalt lainetab. Iga hetkega aina uusi kunagi normaalselt kõneleda suutnud kahejalgseid enda sisse uputades.