Töötan klienditeenindjana kõnekeskuses ja esimeseks prioriteediks on eestikeelne liin. Kui kõnesid pole, pean ka kohalikku, UK liini katma. Nii kord nädalas pean vastama, mitu eestikeelset kõnet mul oli. 99 protsenti juhtudel on vastuseks: null. Mitte ühtegi kõnet. Sest eestlased ei virise iga tühja asja pärast. Ja oma kinnise ja introvertse iseloomu tõttu ei taha me eriti helistada ka, eriti mitte võõrastele. Ja eriti-eriti mitte võõrastele helistada, et vigasest tootest teatada.

Aga siinsed elanikud kasutavad seda võimalust. Nad on kohe maast madalast õppinud, et kui sa pole mingi asja või teenusega 200 protsenti rahul, kasuta kliendiks olemise õigust vinguda ja kompensatsiooni küsida. Meie toodeteks on kommid, küpsised ja šokolaadid — nende üle saab vinguda iga päev. Ma ei mõtle tõsiselt kahjustatud tooteid, ma mõtlen tühiseid kaeblemisi.

Eelmisel nädalal, kui Londonis oli suur korrusmaja leekides, oli eriti vastik kõnedele vastata. Inimesed helistavad varahommikul, kui liinid on avatud ja hädaldavad tühiste asjade üle. Kangesti oli tahtmine neile öelda, et halloo, kas te uudiseid ei ole vaadanud? Tuletõrjujad üritavad praegu kustutada suurt elumaja, samal ajal inimesed ja koduloomad põlevad elusalt sisse! Ja teie mureks on, et mingeid lagritsakomme pole piisavalt pakis ja musti komme on liiga palju? Kuidas te üldse elada saate, kui sellised mõttetud asjad ajavad paanikasse? Aga PÄRIS mured? Päris katastroofid?

Igatahes, jah, selline on elu klienditeeninduse "kaebuste osakonnas", kus praktiliselt iga kõne või e-mail paneb meid silmi pööritama, sest inimeste kaeblemisel pole piire. Ja siis imestatakse, miks eestlased ei helista ja ei kurda. Sest pole millegi üle kurta. Esiteks, meil on omad kodumaised kommid ja küpsised, mis maitsevad kordi paremini kui väljamaa kaup. Teiseks, kui midagi ei meeldi, siis eestlane enam ei osta. Mitu korda ennast lollitada ei lase. Ja kui mingi toode on vigane, siis suure viitsimise korral viib poodi tagasi, et poemüüjatele teada anda, mis juhtus. Üldiselt ei viitsi ja viskab lihtsalt minema. Ja probleem lahendatud. Ei mingit helistamist, ei mingit „issand jumal, ma olen nii pettunud, mis firma see selline on!“ halamist.

Pealegi tundub UK-s, et inimesed helistavad enda arvates tehasesse, kus me vaatame, miks oli ühes pakis vähem komme kui teises. Ja firma peadirektori number on meil olemas ja kõigile jagamiseks. Ja peast teame nii toodete kalorite sisaldust, kakaopulbri protsenti kui ka seda, mis toode on taimetoitlastele kõlbulik ja mis ei ole. Mida muud klienditeeninduselt oodata? Kõike peaks teadma peast ja oma pahameel toodete üle tuleks ka alati just nende kaela valada.

Aga teile, kallid lugejad, soovin toredat jaanipäeva. Ärge grillimise ja joomisega liiale minge!

Kuidas see lugu Sind end tundma pani?

Rõõmsana
Üllatunult
Targemana
Ükskõiksena
Kurvana
Vihasena