Tahad sel suvel katsetada lohesurfi? Alusta siit!

Kes meist ei oleks näinud mererannas käies mehi ja naisi, keda lennutavad suured tuulelohed, millega nad ühendatud on ja mis neid merel edasi kannab. Veelgi rohkem oleme alaga tuttavad tänu saatele „Ameerika kõige naljakamad koduvideod”, sest paistab, et selle ala sportlastega juhtub alatasa midagi. Lohesurf on aga ootamatult populaarne ka Eestis ning teadlikkus sellest alast ja sellest tulenevalt ka huvi on toonud randadesse suurel hulgal esmakatsetajaid. Kui ka sina tahaksid olla üks neist, siis räägime sellest alast natukene lähemalt.

Kui keegi tahab katsetada lohesurfi, mida nad tegema peaksid?

Kindlasti võtma professionaalse koolitaja. Lohesurfi koolitusi guugeldades leiab mitmeid litsentsiga koolitajaid Eestis. Kasvõi ainult algkursuse, kus on paar tundi teooriat ja paar tundi praktikat. Sellest piisab, et omal käel ja oma varustusega edasi harjutada. Ei soovita kindlasti minna ise proovima. On üsna tõenäoline, et hindad ilmaolusid valesti, ei oska lohet lennutada ning teed endale ja varustusele viga.

Kas see on ohtlik ala?

Ütleme nii, kui sa tead, mis sa teed ja sul on kvaliteetne varustus, siis on oht minimaalne. Oleneb muidugi ka, mis tasemel seda harrastada. Profisurfar saab kindlasti aeg-ajalt viga, sest paneb igapäevaselt oma võimed proovile. Harrastajaga, kes niisama edasi-tagasi sõidab ja mõnu pärast merel käib, ei juhtu enamjaolt midagi. Näiteks mina harrastan Big Airi, kus lennud on kõrged ja tehakse erinevaid trikke. See tähendab ühtlasi, et selleks on vaja tugevat tormituult ja tugev tuul on paratamatult ohtlik. Minu jaoks kaalub aga hea halva üle ning nii kui ilm sombune ja tuuline ning kõik ennast tuppa peidavad, on minul minek.

On see kallis ala? Mis väljaminekutega huvilised arvestama peaksid?

Oleneb, millega tegeleda. Jällegi, kui tahetakse pühapäeviti sõitmas käia, siis piisab ühest lohest ja sellisel juhul suurt kulutust pole. Kui tahta käia rohkem kordi, siis tõsisemal harrastajal on kaks-kolm lohet (väike, keskmine ja suur). Minul endal on üldjuhul neli-viis lohet, nii kui tuul muutub tugevamaks, võtan jälle 2 m² väiksema lohe. Käin muidugi sõitmas iga tuulega. Nii kui oks liigub, on üldjuhul minek (kui midagi väga olulist just pole).

Mis on selle ala võlud?

Adrenaliin! Ja loomulikult seltskond. Üks päev merel võib olla väga vinge, kui on õige rahvas. Kui inimene on mõnda aega surfanud ja kogemusi kogunud, hakatakse mõnu tundma just tugevamatest tuultest, siis saab kõrgemale ja kaugemale. Eks on ka lainearmastajaid ning freestyle'i harrastajaid ehk kes on ainult trikkide peale väljas. Üldjuhul kõik, kes sellega tegelevad, on natuke adrenaliinisõltlased.

Kui palju on Eestis harrastajaid?

Väga raske öelda. See number, mis ma nüüd välja pakun, on puhtalt sisetunde ja kogemuste pealt ning ma ei välista, et eksin suurelt. Pakun, et neid, kellel varustus kodus olemas, on ligikaudu 2000 ja neid, kes tegelevad aktiivselt, on umbes 600.

Kas tehakse ka võistlusi?

Tehakse küll. Ise ma enam Eestis ei võistle (kunagi sai võisteldud ja siin ka erinevaid kohti võidetud), aga avastasin enda jaoks, et mulle on olulisem, et oleks lõbus ja saaksin keskenduda oma surfile. Surfan enda jaoks ja see peab olema lõbus. Kõige vingem on olnud Red Bulli maratonid, mis on toimunud Saksamaa ja Taani vahelisel väinal. Kaks korda olen lohega sõitnud Saksamaalt Taani ja tagasi ning see elamus ja kogemus ei lähe kunagi meelest. Eks on ka muid välismaiseid kaasakiskuvaid võistlusi, millele olen silma peale pannud ja mine tea, ehk tulevikus tekib mõte ka osaleda. Siin aga ma mingeid veksleid välja andma ei hakkaks ja vaatan, kuidas elu edasi läheb.

Kas lohesurfaritel tuleb ette ka naljakaid juhtumeid?

Kõik vist teavad lugu, kuidas üks tüüp üle Pirita hoone lendas ja sellel pole vist mõtet pikemalt peatuda. Endaga sai alguses ka ikka nalja. Mäletan, kui alustasin, siis tegin ise ka selle vea, et ei võtnud koolitajat ning randa jõudes (Klooga rannas) mäletan ainult hetke, kui mul lohe esimest korda lendu tõusis. See tõstis mul jalad meetri kõrgusele õhku ja ma lendasin kollasest riidekabiinist väga kiirelt mööda ja otse roostikku. Lohe maandus kibuvitsapõõsas ja loomulikult oli katki. Kõik käis nii kiirelt, et ei jõudnud isegi mõelda. Esimesel aastal käisingi kolm-neli korda puu otsas lohel järgi. Olen ka kinni jäänud kalavõrkudesse, korduvalt oma loheliine adrust puhastanud, ujumisoskusi kõvasti parandanud tänu tuule vaibumisele jne.

On mingeid asju, mida algajana kindlasti vältima peaks?

Ma soovitaks vältida tugevaid tuuli ja nõrku tuuli. Tugev tuul on ohtlik siis, kui sa ei ole veel väga kogenud lohelennutaja. Nõrgem tuul, mis on minimaalselt piisav sõitmiseks, võib aga iga hetk vaibuda ja siis ujud seal oma asjadega. Kui sa pole hea ujuja, ei soovita üldse kaugele minna. Vältida tuleks ka maatuuli ehk kui tuul puhub mere poole. Siis võib väiksemgi viga surfari merele viia (varustuse purunemine, tuule nõrgenemine jne). Tuul peab puhuma ikka merelt maale.

Mis ilma lohesurf eeldab?

Kõige ühtlasem ja parem on 10–12 m/s, juhul kui prognoos lubab seda kogu päevaks ühest suunast. Tormituuled on juba puhangulised ja nõrgemad tuuled võivad küllaltki äkki muutuda või üldse vaibuda. On endalgi olnud hetki, kus tormituul kukub 20 m/s pealt täiesti nulli. Prognoosi peab oskama hästi lugeda, muidu võib samuti hapuks minna. Soovitan algajatel otsida kogenumaid kaassurfareid, kellega alguses koos surfamas käia.

Kas on katsetajaid, kes küll tahavad, aga no ei tule ja ei tulegi välja?

Jah, ikka. Aga eks kuuetunnise õppimisajaga ei saagi asja selgeks. On küll neid, kes saavad selle ajaga juba esimesed 100 m sõidetud, aga see ei tähenda kaugeltki, et tead, mida teed. Ja on neid, kes ei saa ja ei saa 100 m sõidetud isegi pärast mitmeid päevi või nädalaid vees. Aga ütlen üht: kui oled järjepidev, saab igaüks lõpuks sõitma, kui aga kannatust pole, on targem otsida spordiala, mida saab n-ö kohe harrastama hakata. Eks esimene hooaeg on kõigil raske ja sageli ebameeldiv, aga see, mis hiljem tuleb, on puhas rõõm ja igasugust pingutust väärt.

Kus on Eestis parimad kohad selle harrastamiseks?

Minu enda lemmik on Sõrve säär ja Koovi Saaremaal. Harjumaal on parimad kohad Vääna-Jõesuu ja eks ka Tallinnas sees on neid randu. Kuigi Tallinna rannad kubisevad algajatest ja sinna veel algajaid juurde tähendaks, et lohed on ristis ja üks lõputu käkkimine käib. Profil sinna väga asja ei ole. Hüpped on pikad ning lohe lendab ja liigub igas suunas, algajaid ei jõua jälgida ja nad üldjuhul seisavad.

Kas on olemas mingeid seadusest tulenevaid piiranguid?

Avalikes randades on üldjuhul märgitud ujumisala ja surfiala, neid peab jälgima. Muid piirangud veel ei ole.