Kai kolumn: miks pime peab kinos pileti eest täishinda maksma?
Kai Kuusk on noor naine, kes on juba 10 aastat oma elust olnud pime. Põhjuseks juba lapsepõlves diagnoositud esimese astme diabeet. Kuid rõõmsameelsemat inimest kui Kai on raske leida. Oma elust koos juhtkoera Janeti ja elukaaslase Joosepiga pajatab Kai Naistekale kord kuus.
Mõni aeg tagasi sattusime Joosepiga vaidlema sellise teema üle nagu pimedalt inimeselt täishinna küsimine kinopileti eest. Kuna mina leian, et ma ei saa kinos täiselamust, siis ma ei tahaks väga täishinda maksta teenuse eest, mis on minu jaoks poolik. Sellises olukorras pean ju lootma oma kinokaaslasele, et too oleks piisavalt hea kirjeldaja, et suudaks anda killukesegi sellest infost, mida nägijad filmi ajal silmade kaudu saavad. Ning samuti on teinekord tohutult palju ja kiiresti muutuvat visuaalset osa ja kui minu kinokaaslane peaks seda mulle läbivalt kogu filmi aeg kirjeldama, siis ühtlasi rikuks see ka tema kinoelamuse ära. No ja kuna Eestis pole kinodes kirjeldustõlget, siis pole minu elamus mitte kunagi terviklik ja seetõttu leiangi, et hoolimata nädalapäevast ja kellaajast peaks mulle kehtima soodushind. Mitte lihtsalt nädala sees tööajal — pensionärisoodustus.
Joosep aga leiab, et elame kapitalistlike tunnustega ühiskonnas, kus ettevõtja võib määrata teenuse hinna ja kehtestab teenuse tarbimise korra ning inimestel on vaba voli teenuse tingimustega mitte nõustuda ja teenusest loobuda. Ehk et kui mulle ei sobi, et kino ei paku kirjeldusteenust ja küsib minult sellegipoolest võrdselt nägijatega täishinda, siis minule jääb õigus otsustada, kas soovin antud teenust sellisel kujul ja hinnaga kasutada. Hm, huvitav, kas ma peaksin tänutunnet selle eest tundma, et mulle on vähemalt jäetud valikuvabadus…
Kuid ega see polnud Joosepi ainus argument. Järgmiseks teatas ta mulle äärmise enesekindlusega, et kuna ettevõtja kulutused pole seetõttu väiksemad, et klient kasutab kuuldeaparaati, ratastooli või on lihtsalt pime, siis pole ka põhjendatud ootus, et ettevõtja pakub pimedale inimesele teenust soodsamalt muul põhjusel kui hea tahe.
Lisaks arvab Joosep, et kui me alustame pimedatele lisasoodustuse tegemist argumendiga, et ta ei saa täit elamust, siis seda võivad ka teised puudega inimesed ühel või teisel viisil leida. Näiteks ratastooliga inimene ei saa võib-olla piisavalt hea koha peale ratastooliga. Kuulmislangusega inimene ei taju kõiki helisid muu filmielamusega võrreldavalt ja ilmselt võiks näiteid leida teisigi. Kuid Joosepi mõte on see, et Pandora laegast ei tasu avada. Eriti veel siis, kui neid tuleks riiklike regulatsioonidega sisse viia, sest juba Cicero ütles: „Rohkem seadusi tähendab vähem õiglust”.
Mina aga arvan, et kui ettevõtjad hangiksid filmidele kirjeldustõlke, siis pimedad inimesed läheksid rõõmuga kinno ja oleksid nõus maksma täiselamuse eest täishinda, mis oleks soodushinnaga võrreldes piisav lisatulu, et katta kirjeldustõlke hankimise kulud. Aga juhul kui ettevõtja ei suuda minule teenust täielikult kogetavana pakkuda, mis tähendaks kvaliteetset kirjeldustõlget, siis peaksin saama soodushinna igal ajal, sest ma ei leia, et minu kohalolek kinosaalis oleks lisakulu. No kui saalis on nagunii kümneid vabu kohti, siis kas parem on see, et koht jääb tühjaks ja kino ei teeni selle pealt mitte midagi või see, kui üks pime soovib nädalavahetuse kinoseansile sooduspiletit?
Kuna nüüd lugesin ühe kino kodulehelt, et ratastooliga kliendid saavad igal ajal filme tasuta vaadata ja tingimuseks on, et nad vaatavad filmi ratastoolis istudes, siis mina leian, et see on ühtede eelistamine teistele. Selles nõustus ka Joosep minuga, et erineva puudega inimesi võiks ühte moodi kohelda ning visuaali hindavad kurdid ja helilist poolt nautivad pimedad saaksid samaväärse soodustuse nendega, kes ei saa filmi parima koha ja eksklusiivse tooli pealt vaadata.
Meie toonane emotsionaalne argumenteeritud vaidlus lõppes aga sellega, kui Joosep ütles: „Kai, kui inimene, kellel on mingi toiduainetalumatus ja seda esineb paljudes roogades, siis see inimene ei hakka ju nõudma, et saaks prae soodsama hinnaga, kuna ta ei saa praest täiselamust. Samuti ka siis mitte, kui inimesel on maitsetundlikkuse langus“. Ma tahtsin selle peale kohe automaatselt öelda, et mingu siis ära ja mõistsin, et seda sama on ka Joosep mulle pool tundi järjest üritanud öelda, et kui ei sobi, siis ära mine sinna sööma või lepi sellega, mida pakutakse. Et ma pole sunnitud antud teenust kasutama. Kui mõistsin olukorda, kuhu me oma argumenteeritud vaidlusega jõudnud olime, jäin selle lause peale kohe täitsa vakka, vaatasin oma pimedate silmadega Joosepile mõtteis sügavale silma sisse ja tundsin raevu ja pettumuse-nõutuse-kurbuse tunnet, sest mõistsin, et mu argumendid on otsas ja lõin kahe käega Joosepile vastu rinnakut ning ütlesin küllaltki meeleheitlikul häälel: „Sa EI meeldi mulle! Mulle EI meeldi Su argumendid!“
Põhjalikumalt Kai tegemistest saad lugeda tema blogist — SIIT!
