Ema ahastab: miks ometi ei ole Eestis kohti, kust hädas lapsevanem võiks kiiresti nõu ja abi saada?
Meil õpetatakse koolides kohustuslikus korras tangenseid ja ruutjuuri, aga seda, kuidas hakkama saada, kui mees joob ja kaks last kodus märatsevad, ei õpeta keegi. Ja mitte kuskilt pole abi küsida peale nõmedate foorumite, kust vastuseks saab ainult sõimu.
Olen hullumise äärel. Tunnen end täiesti läbikukkunud ema ja naisena, sest on selge, et ma ei ole toime tulnud. Mees on alkohoolik. See pole mingi uudis mu jaoks, aga nüüd on jõudnud kätte piir, kust edasi enam ei taha, saa ega suuda. Ta ei ole (veel) mind ega lapsi löönud, aga arvatavasti see hetk enam kaugel ei ole. Abi temast pole, pigem valab veel rohkem õli tulle kodusesse niigi pingelisse õhkkonda. Lastega ma ei saa hakkama. Vanem on nii käest ära. Ta ülbitseb ja karjub ning manipuleerib minuga. Klassi lõpetas kuidagi ära, aga nüüd on ta koos vennaga suvel kodus ja kaklemine käib hommikust õhtuni. Need vähesed tunnid, mis ma töö kõrvalt päeval kodus olen, kuulen ainult laste kisa ja kaklemist ning tihti kanduvad need minuni üle. Kuna ma ei saa kogu aeg silma peal hoida ja isa on peamiselt kuskil joomas, teevad nad kodust väljaspool selliseid lollusi, et anna otsad. Loopisid ühe inimese aeda klaaspudeleid puruks ja tapsid konnasid. Pidin häbi pärast maa alla vajuma, kui seda kuulsin, häbi on kirjutadagi, aga mis teha, nii on. Suurem peksab väiksemat, väike annab muidugi vastu ja kakleb oma klassikaaslastega. Ja nii edasi. Pole mõtet kõiki lollusi siia üles kirjutadagi, neid on lihtsalt nii palju. Ma võin teha, mida tahan, aga mind nad ei kuula ja kasu pole mu õiendamisest või palumisest või rääkimisest küll midagi.
Mu põhimure on see, et abi ei saa kuskilt. Olen püüdnud psühholoogile aega kinni panna, aga mis mõtet sel on, kui järjekorrad on mitu kuud. Ükskord ootasingi selle aja ära ja siis, kui meie kord oli, jäi psühholoog haigeks. Otsisin siis mujalt, aga nõustamiste hinnad on sellised, et väiksepalgalised küll seda endale lubada ei saa. Võib-olla pealinnas on olukord parem, aga ega ma siit iga kord ju linna sõita saa — sõit maksab ka raha. Jääbki üle ainult oma muret foorumites kurta, aga sellest pole ju ka mingit kasu, sest sealt saab vastuseks ainult sõimu ja teadmise, et oled jah täiesti loll ja läbikukkunud ema ja parem, kui sult lapsed ära võetaks. Mõnikord mõtlen, et äkki olekski parem, kui ma ise hakkama ei saa…
Kahju, et koolis õpetatakse igasugu idiootsusi, millega päriselus tegelikult mingit pistmist ei tule, kuid see kõige vajalikum, pereelu ja laste kasvatamine ja sellised asjad, tuleb elu käigus ise omandada. Ja kui tahakski kuskilt abi saada, siis võta või võlgu, aga ka see ei aita, sest pole kedagi, kes aitaks.
Naistekas otsis üles mõned kohad, kust selliste muredega lapsevanemad võiksid abi saada, olemas on näiteks Tallinna Perekeskus, Perekasvatuse Instituut, Perekeskus Sina ja Mina — ehk oskavad nemad aidata.
Naisteka lugejad, palun kirjutage, kust olete teie abi saanud pereprobleemide puhul ja soovitage selle lugejakirja autorile head ja usaldusväärset kohta, kuhu ta saaks pöörduda.
