Lugeja: kas paaniline asjade kogumine on iseloomujoon või pigem sõjajärgsete põlvkondade omapära?
Kes ei mäletaks tumepruune sektsioonkappe, punaseruudulise kareda kattega diivaneid, mida ehivad erinevad padjad, mõned ristpistes tikitud, teistel narmad küljes? Põhimõtteliselt igas kodus olid samasugused nipsasjakesed sektsioonkapiriiulitel ja klaasuste taga. Kui samasuguseid mänguasju meenutada on tore ja nostalgiline, siis ühesuguste nipsasjakeste ja nende alt, pealt ning ümbert tolmu pühkimise lood ei ole enam vahvad, vaid piinarikkad. Paljudele mu sõpradele on täiskasvanuna saanud lemmikharrastuseks asjade ära viskamine. Reaktsioonina vanematekodule, kus kunagi midagi ära ei visata. Isegi vanad telekavad on pakkide viisi kusagil kapis, kapi peal, kastis, pööningul, kuuris alles, sest „ei saa ära visata, äkki on vaja midagi järgi vaadata.“ Mitte keegi ei vaata mitte kunagi neid vanu telekavasid!
Teisest küljest oleme me liiga noored, et mäletada defitsiiti. Lapse jaoks on loomulik, et asjad on lihtsalt olemas ja mida pole, sellest ei oska ka puudust tunda. Sabas seismine tundus pigem lõbusa seiklusena, mitte osana tüütust argipäevast ja masendavast reaalsusest. On arusaadav, et kui midagi saada oli, siis seda ka varuti. Koguni nii palju, et paarkümmend aastat hiljem tuleb remonti tehes ärapanduna ilmsiks plokkide kaupa nõukaaegset vetsupaberit, veel pakendites meestesärke ja tikke. Kes ei oleks oma vanemate või vanavanemate juurest selliseid avastusi teinud? Noorele põlvkonnale tundub see jabur, aga hukka mõista nagu ka ei saa. Ainult ise püüda paremini teha, sisustada oma kodud enda maitse järgi (näiteks minu jaoks pole midagi rõvedamat kui pruuni puitpaneeliga üle löödud seinad!) ja mõnikord mõjutada vanemaid oma asjadekuhilate vahele ruumi looma.
Teine äärmus paaniliste asjade alleshoidjate kõrval on need inimesed, kes kipuvad asju ka teiste juures minema viskama. Sõbrannal on ämm, kes neil külas käies omavoliliselt koristab ja asju ära viskab, küsimata ja uurimata, kas see on mõne külalise maha jäetud või vajalik või meelega just seal, kus see on. Lagi oli see, kui sõbranna oma pulmakleidi tulest päästma pidi, avastades õnneks õigeaegselt, et ämm selle lõkkeasemele viinud on. Inimene on saanud äraviskamispisiku nii tugevalt külge, et kuigi enda kodus ta seda alati ei harrasta, siis minia majas seda enam. Võõrastest asjadest on ju hoopis kergem loobuda, kui enda aastakümnete jooksul kogutud kraamist. See on ka põhjus, miks enamikul meist on alles lapsepõlveaegsed joonistused, sünnipäevadeks saadud kaardid, koolis saadud kiituskirjad ja diplomid, erinevad märkmikud ja mälestusesemed — isikliku tähendusega asju on nii raske tühiseks pidada, isegi kui nad seda on.
