Olen puhkusel olnud kolm nädalat ning ei tea enam, milliste tunnete ja ootustega tööle tagasi minna. Meie seltskond koosneb eranditult naistest ning pingeid, võimuvõitlusi ning selja taga ussitamist on kogu aeg ette tulnud, kuid nüüd on suhtedraama tõusnud uuele tasemele.

Kahe nädala jooksul on erinevatel põhjustel lahkumisavalduse esitanud kolm minu osakonna kolleegi. Ma ei teagi täpselt, miks, aga vähemalt üks neist söödi välja ja teise töös otsiti kogu aeg pisivigu, nii et suure tõenäosusega ta lihtsalt ei jaksanud enam vastu pidada. Kolmanda põhjuseid ma isegi ei tea.

Juhtkonnas on kogu aeg käinud mingid kummalised mängud. Küll räägib finantsjuht, et müügijuht ei saa oma tööga hakkama ning on mõttetu tibi, küll räägib müügijuht, et tegevjuht on intrigant ja solvuja, küll räägivad mõlemad omavahel taga finantsjuhti. Sel nädalal helistas mu otsene ülemus mulle (puhkuse ajal!) ning nagu muuseas klatšis tegevjuhti. Ma olen ka varem töötanud keskkonnas, kus kõikide lemmiktegevuseks oli teistele jala taha panemine ning ussitamine ning seetõttu ma lihtsalt kuulasin. Alguses jäi mulle mulje, et mu ülemus üritab mind lihtsalt üles ässitada. "Küsi kindlasti palka juurde!", "Ütle, et sa ei ole selliste tingimustega nõus!" Ma ei saanud sellest aru, sest alles kuu aega tagasi ütles ta koosolekul, et meie ettevõttel ei ole võimalusi rohkem palka maksta.

Edasi hakkas ta rääkima, kuidas justkui talle olla öeldud, et tema töökoht on ebavajalik, sest osakond ei tee oma tööd hästi. Sellest jäi mulle mulje, et ta tahtis mulle teada anda, et tegelikult ei ole mina enam oodatud, et ma mõistaksin, et oleks targem endale uut töökohta otsima hakata. Samas hakkasin ma mõtlema, et võib-olla ta tunneb minus ohtu. Võib olla ta kardab oma töökoha pärast ning püüab enne minust lahti saada.

Ma tunnen, et tahaksin tegevjuhilt küsida, mis toimub, aga ei taha kuidagi end sellesse võitlusesse segada. Paratamatult jääb tunne, et ma peaks pooli võtma. Kuhu poole hoida? Mulle ei meeldi pingelises keskkonnas töötada, kuid mulle meeldib mu töö. Ma ei taha seda lihtsalt mingite tibide kakluse pärast seda kaotada ning ma ei taha, et mind kuhugi intriigidesse ning ussitamistesse tiritakse. Kuidas sellest eemale jääda? Ja õigele poolele?

Selline tunne on, et üldse ei taha peale puhkust tagasi sinna ussipessa minna. Ma ei tea, mis mind seal ees ootab. Selline pinge ja teadmatus ning stress tapab mind sisemiselt.