Mäletate, kui aastaid tagasi ilmusid suviti tänavapilti Nike või Adidas logoga kummiplätud, mida ilmtingimata kanti sokkidega? Ma ei tea, kuidas see kohutav tänavamood tol ajal tekkis, kuid üsna kiiresti kirjutasid iga meediaväljaande moepolitseinikud, et see on kindlasti üks selliseid asju, mida kanda ei tohiks.
Ma olin arvamusel, et kui mõnda moehullust on nii kaua ja nii avalikult materdatud, siis kaob see lõpuks pildilt nagu ka kunagine moeröögatus kolme triibuga dressi ja ruudulise flanellsärgi kombinatsioon kunagi lõpuks kadus. Aga ei, kus sa sellega. Sokk ja sandaal on ilmselt tulnud selleks, et igavesti jääda.
Miks? Ma tahaksin ausalt teada, miks inimesed sellised valikud teevad? Jalad hakkavad tossu sees higistama, olen ma kuulnud vabandusi. Püha jumal, siis ei tasu endale vakstust tosse jalga panna. Teine vabandus on alati, et plätud hakkavad hõõruma. Ostke siis korralikud nahast plätud! Või jumala eest, kandke Crocse või nende soodsamaid variante. Kolmas vastus on tihti see, et vaata moelavasid, seal on ka sandaalid ja kingad ja sokid ja igasugu kummalised kombinatsioonid. On tõesti, aga tavaline elu ei ole moelava, keskmine Eesti mees ei ole modell.
Muidugi ei muutu minu elus mitte midagi sellest, et inimesed otsustavad sokkide ja sandaalidega käia, ma lihtsalt imestan ja küsin, mis on selleks loogiline põhjus. Minu loogika ütleb, et lahtine jalanõu käib palja jala otsa!
