KOGEMUS: Miks tasub igal aastal juulikuus Haapsalus corndog i söömas käia?
See on kohalik suurüritus, mis meelitab kohale meeletu hulga autosõpru nii Eestist kui väljastki. Autonäitus ise peidab end lossimüüride vahel, pakkudes külastajaile head muusikat ning palju rauast silmailu. Aga see on vaid pool üritusest – suurima osa fiilingust pakub see, mis toimub ümberringi.
Alustuseks muidugi tõsiasi, et suurem osa külalistest saabuvad iseenda autodega – ürituse nimele vastavate sõidukitega, mõistagi. Terve nädalavahetuse jooksul on suur osa Haapsalu vanalinnast vaid Ameerika päritolu autode päralt, suunates sobimatud margid kõrvaltänavaid pidi mujale. Harjumatult mõnus on jalutada tänavail, kus iga teine masin polegi HMD e. hall-metallik-diisel. 1950ndate tiivulised laevad vaheldumisi 1960ndate muskelautodega, sekka uusimaid mudeleid suure lombi tagant.
Ameerika päritolu autode võlu on raske sõnadesse panna ja praktilise meelega inimene ei saagi taipama, miks need lärmakaid bensuröövleid sääraselt hindama peaks. Aga sellegipoolest on igal aastal küllaga neid seni juhusliku külalise rollis olnud huvilisi, kel tärkab rinnus soov ja idee järgmisel aastal ise hobiauto roolis naasta. Ja eks see kokkuvõttes olegi valikute küsimus, kas pere teine auto peab olema parketimaastur või piisab pisemast liikurist, et eelarvest jaguks pühapäevaauto tarbeks.
Muljetaksin pisut läbi külastaja silmade ning ühtlasi viskaks õhku veksli, et tegu oli ideaalilähedase üritusega, tõestuseks on allpool punkthaaval checklist.
Ilm ja asukoht
Mullu vihmase ilmaga Haapsallu jõudes sai end lähimasse hotelli sisse registreeritud ning telkimine jäi teiseks ööks. Sel suvel tundus sademevaba nädalavahetus püüdmatu unistus, kuid kui aeg kätte jõudis, oli ilm ilus, taevas sinine ning lossitagune telkla rahvast täis. Ja linte. Ohtralt linte. Usinamad ja eriti varajased saabujad piirasid üksteise võidu erinevaid alasid oma sõpruskonna mahutamiseks, kuigi paistis, et nii mõnigi hindas oma tutvusringi suurust kõvasti üle.
Õnneks on telkimiseks ka teinegi ala, mererannas, kus oli seegi kord ruumi küll ja veel.
Arvestades, et kolm päeva ei sadanud tilkagi, ei saa isegi kõrgemat piletihinda ette heita, kuna sellise ilma tellimine polnud korraldajaile kindlasti soodne lõbu.
Söök, jook ja atraktsioonid
Toitlustus oli ootuspäraselt külluslik, elaval tulel küpsetatud lõhe oli ka tänavu maitsev ning ilmselt on see ainuke kord aastas, kus saan süüa corn dog'i.
Naisperele mõeldud riideäri tundus hoos olevat, sest 50-ndate stiilis täpilisi kleidikesi liikus ohtralt nii esimeses kui teises nooruses kandjatega ringi. Ajutisi tätoveeringuid tegev telk pakkus naisele rõõmu ning paar päeva püsima pidanud ükssarvik elas käsivarrel vähemalt nädala, enne kui sarvega sebraks kulus. Lasteala olevat samuti tore ja läbimõeldud olnud, aga meie kolmelapselise pere vanemad tulid siiski lõõgastavale üritusele, võttes kaasa vaid varateismelise, kes sai enda lõbustamisega ise hakkama.
Muusika ja naised
Nii palju hääd muusikat, et ka ilma autodeta annaks vägeva festivali mõõdu välja. Tänavu olid kohale aetud ohtralt külalisi Ameerikast, kaasa arvatud The Original Blues Brothers Band, kuid suurim üllatus oli spetsiaalselt selleks ürituseks kokku pandud punt SuperBop, kus Andrus Kasesalu, Margus Kappel, Tiit Kõrvits ning Annely Kadakas rokkisid tund aega järjest ning publik koos nendega. Ultima Thule ning Elephants from Neptune olid täpselt nii mõnusad kui eeldada võikski ning meie kohalik rockabilly bänd Maryann & The Tri-Tones sobis üritusele ideaalselt.
Lisaks kõigele hullutas kahel õhtul järjest publikut burlesk, kus kaks kelmikat välismaa daami teineteise järel end ajastutruudest kostüümidest eriti ilmekalt lahti riietasid. Mehi ja naisi jagus lava ette täiesti võrdselt, aga võimalik, et naispool tuli lihtsalt mehi vaos hoidma, mis kindlasti ka õnnestus, sest ma ei usu, et need esinejad laval oleks iial nii vaikset publikut näinud kui eestlased, kes omaette nohisedes pingsalt kaasa elavad.
Traditsioonid
Iga-aastane reedeõhtune nael on naiste kruiis, mis on lõbusalt kaootiline üritus. Kokkulepitud aja paiku veidi enne südaööd võtab õrnem sugu autoroolimise enda õlule ning algab tiir läbi linna. Tänavu sai starditud poole tosina auto järel, aga kuna ühtki teist sõidukit ei järgnenud, sai kerges hämmingus linna peal käputäie autodega koos tiirutatud, teadmata, kas tegu on väljakuulutatud kruiisiga või hoopis läks väike seltskond linna uurima, meie sabas. Õnneks suurenes seltskond peagi kardinaalselt ja naisjuhte oli edasi-tagasi tiirutamas juba lõpmata hulk. Südaööle vaatamata oli linn ka pealtvaatajaid täis ning ergutuste ja nimetisõrmede ringikujuliselt liigutamiste toel võtsid südikamad preilid nõuks ka burnout'e teha. Siit ka värske elutarkus – kabrioletiga sõites ei maksa liikuda autode taga, mida võiks kahtlustada kummipõletamise võimekuses.
Põhiline kruiis, mis toimub viimase päeva lõunal, on ilmselt kogu ürituse suurim vaatamisväärsus.
Kõik autod aetakse rivvi ning asutakse Kiltsi lennuvälja poole teele, kus osad jäävad järgnevat kiirendusvõistlust jälgima ning teised keeravad otsa ringi ja sõidavad tagasi. Pole iial kokku lugenud, kui palju autosid kruiisil osaleb, aga lakkamatut autoderivi jagus tänavu ligi pooleteiseks tunniks. Teeääri palistas seegi kord tihe rahvamass ja kuigi pole endiselt loendamises tugev, tundus, et kõik Haapsalu kümme tuhat elanikku olid kohal. Ja Ridala valla inimesed ka, sest nagunii liidetakse neid Haapsalu alla, mõistlik on end varakult kohalike linnatavadega kurssi viia.
Kokkuvõtteks
On tore, et pika ajalooga üritus (ikkagi aastast 2001) pole senini ilmutanud märke väsimusest ning suudab iga aasta midagi juurde pakkuda (tänavu siis näiteks burleskishow). Tagasiteel linnapiiril tankides sai aetud juttu soliidsemas eas Soome paariga, kes külastavad Haapsalu igal aastal ning tõdesid, et nii mastaapset üritust üle lahe ei toimu.
Tõdemustest rääkides, üks viimase päeva tähelepanek. Kahekesi matkamiseks pole vaja bussi, linnamaasturit või isegi ükskõik millist vähegi praktiliseks peetavat autot – naabertelk koos kõige juurde kuuluvaga pakiti nagu muuseas uue Corvette'i pagasiruumi.
Aitäh, korraldajad ja Haapsalu, kohtumiseni aasta pärast.
