Ma olen lapse lasteaiapuhkusest surmani väsinud!
Üks osa minust tunneb, et mul ei ole õigust nuriseda. Me elame idüllilises maakohas, minu töö lubab mul töötada kontokontoris ja päikeselise ilmaga saan ma kontori asemel tööd teha mugavas aiatoolis. Ometi olen ma sellest suvest surmani väsinud. Ma olen väsinud lapse lasteaiapuhkusest.
Ma olen see vanem, kes pole kunagi (see tähendab nii kaua kui ma olen olnud lapsevanem) Eesti lasteaiasüsteemiga rahul olnud, minu meelest on süsteemis nii palju puudujääke, eriti mis puudutab suvepuhkusi. Ma ei suuda aru saada, miks peab lasteaed terve suve olema puhkusel. Kuidas ometi peaksid vanemad saama suvel tööl käidud.
Jah, ma tean, mida ütleb puhkuseseadus ja ma tean, et on olemas valvelasteaiad ja -lasteaiarühmad, kuid maailm, milles me elame ei ole sugugi selline nagu paberil kirjas. Mitte kõikidel vanematel ei ole võimalik suvel pikalt puhkust saada ja mitte kõik vanemad (sealhulgas mina ise) ei taha oma last panna valvelasteaeda. Minu jaoks on valvelasteaed, kus laps peaks olema koos võõraste laste ja õpetajatega, vale. Kuna ma olen 100% seda meelt, et lapsed peavad saama suvel lasteaiast puhkust (minu arvates peaks see lausa kohustuslik olema!), siis juuni keskpaigas kui mu lapse lasteaed suveks puhkusele läks, ütlesin ma, et ei näe üldse probleemi, et laps suveks koju jääb. Ma ju saan kodukontoris tööd teha!
Suvi on ka minule tööalaselt kõige kiirem aeg, kuid siis ma ei osanud selles veel probleemi näha. Küll ma hakkama saan. Muidugi saab lapse kõrvalt tööd teha, kuid paratamatult kannatab üks või teine. Kui keskendud lapse sajale murele, kannatab töö; kui keskendud tööle, kannatab laps. "Ära sega mind, mul on kiiresti vaja see ära teha!", "Palun lase mul tööd teha!" on olnud meie majas sel suvel kõige tihedamini kuuldavad laused. Siis aga tuleb süümekas, sest miks laps peab kannatama ning ma olen püüdnud oma aega jagada töö ja lapse vahel nii, et lapse suvi ka ei mööduks vaid töötava ja stressis ema seltsis.
Nii olen ma käinud temaga reisil, loomaaias, muuseumides, laste sünnipäevadel, mänginud kodus lennukit, rongi, laeva, sünnipäeva ja jumal teab, mida veel. Samal ajal kuhjuvad tegemata tööd. Tööandja pole rahul tehtud apsakatega. Ma mõistan teda. Mina ka ei oleks. See ei ole mingi vabandus, et mul on ju laps. Nii olen ma jälle püüdnud anda endast 100% tööle.
Ma ei tea, mis sisetunde ajel, ma oma lapse augustikuuks igaks juhuks (kuigi vastumeelselt) valverühma, kus oli õpetajaks vähemalt tema enda rühma õpetaja, kirja panin, aga ma tänan seda sisetunnet. Ma olen oma lapse lasteaiapuhkusest väsinud! Ma ei taha kuulda sõnu "külaline". "rong", "lennuk", "pidu", "mängime", ma olen neid terve suvi kuulnud non-stop. Ma ei suuda kannatada välja oma lapse jonni kui ta ei saa midagi kohe. See kiunuv jonn käib mul luust ja lihast läbi. Ma ei jaksa enam. Ma olen stressis ja väsinud.
Homme läheb mu tütar valverühma ja ma pean käsi südamel tunnistama, et mul on hea meel, et ma saan homme minna vahelduseks koosolekule ilma lapseta. Ma saan lihtsalt keskenduda tööle ja tean, et keegi teine tegeleb samal ajal mu lapsega. Ma ei taha kuidagi kõlada nii nagu ma arvaks, et on kellegi teise töö minu last kasvatada või et lasteaed oleks see koht, kuhu laps jalust ära viia kui enam ise ei viitsi, aga jumala see pikk lasteaia suvepuhkus on kurnav. Töötavale vanemale.
Minu lasteaiateemalisi mõtteid saate rohkem lugeda mu blogist.
