Eveliis tutvustab oma uut hobi: hakkan nüüd vaid porgandeid närima nagu need teised "hullud"
Mul ei ole kunagi mitte midagi olnud taimetoidu vastu. Pigem vastupidi. Ma olen alati taimseid toite armastanud, ent selle juures on olnud üks viga. Ma ei oska neid ise teha, nii et need oleksid maitsvad ja kutsuksid sööma ning palju kergem on minna lihtsama vastupanuteed ning valmistada midagi, mille tegemine on käpas.
Kehv vegan-toodete valik
Suve alguses pakkus veganist kolleeg meile carrot lox´i ehk suitsuporksi, mis on põnev veganlik alternatiiv tavapärasele soola- või külmsuitsulõhele. Ma olin vaimustuses. Palusin retsepti ja olin kindel, et nüüd läheb küll kodus vegan-toidu valmistamiseks. Retsept tundus aga nii keeruline, see tähendab, et ma lihtsalt olin liiga laisk, ja ma ei viitsinud sellega lihtsalt mässata. Lihtsam oli poest suitsulõhet osta.
Teine probleem taimetoitude valmistamisel on tooraine kättesaadavus. Muidugi ei ole mul probleemi kohalikust poest saada juurikaid, aga kohe kui tahaks midagi põnevamat valmistada, olen ma probleemi ees, sest kohalikus Selveris (ma elan maakohas väikese linnakese lähistel) ei ole vajalikke tooraineid olemas. Ekstra Tallinnasse ma sõitma ei hakka. Jällegi tõmmati mu taimetoidu entusiasmile kriips peale. Puhkuse ajal Rootsis olles võisin ma suvalisest poest osta sojahakkliha. Kui ma sama asja kohalikust poest küsisin, suunati mind hakklihaletti. Vastasin viisakalt, et siin ei ole sojahakkliha, aga müüja võttis abivalmilt kätte Rakvere segahakkliha paki ning hakkas koostist lugema. "Kust te teate, et siin soja sees ei ole?" küsis ta.
Vastumeelsus liha vastu ja uus "hobi"
Ometigi oli suvega minus midagi muutunud. Liha tundus mulle vastumeelne. Tegelikult ka piima- ja munatooted. Ma ei tea, mis selle põhjustas, kuid ma tundsin vastumeelsust. Võib-olla oli selle põhjuseks üleküllastus grill-lihast, mis tegelikult mind juba aastaid ei eruta, kuid moe pärast grillin ma ikka igal aastal koos teistega. Võib olla oli selle põhjuseks taimetoidud, mida ma olin saanud, ja mis maitsesid sada korda huvitavamalt kui see tavapärane toit, millega ma harjunud olin ning millest ma tüdinenud olin. Võib olla oli selle põhjuseks teadlikuse tõus. Tänu oma vegan-vastastele postitustele olin ma saanud lugejatelt palju linke huvitava infoga ning uudishimust ma loomulikult uurisin mulle saadetud infot. Igatahes ei tahtnud ma liha.
Aga mida siis teha kui liha ei taha, ise taimetoitu valmistada ei oska ning taimetoidugrupid, kuhu ma Facebookis kuulun ei paku üldjuhul üldse inspireerivaid retsepte ega pilte. Pooled vegantoitude pildid on mingid "pläustipildid", kus kokku on segatud riis, tomat ja oad. Ei näe ilus ja ahvatlev välja. Teine osa on vegan ilupildid - arbuusid, piparmündid ja pähklid kenasti ühele pildile sätitud. Aga mina ei tahtnud vaid ube ja arbuusi süüa.
Minu õnneks on olemas selline inimene nagu Sandra Vungi, kelle blogi on täis inspireerivaid, kauneid ja lihtsaid taimetoite. Sealt olengi ma oma toitude jaoks inspiratsiooni ammutanud ning pea ausalt tunnistama, et juba suudan ma ka ise üht-teist oma peaga kokku keerata. Nii et oleks nii maitsev kui ka ilus.
Muidugi ma liialdan veidike kui ütlen, et minust on suvega saanud taimetoitlane. Päris nii see siiski ei ole veel, kuid inimese kohta, kes alles aasta alguses veganeid üldse ei mõistnud, olen ma päris pikka sammu edasi astunud. Mul on hea meel, et ma olen suutnud taimetoitlastesse ja veganitesse suhtuda avatud meelega ning see on aidanud mul endal muutuda. Loodetavasti positiivses suunas.
"Ega sa nüüd ka peast hulluks lähe nagu need, kes vaid porgandeid närivad?" ehmus mu abikaasa kui ma temaga oma mõtteid jagasin, ent lisas siis, et tema pärast söögu ma kasvõi käbisid, peaasi, et ma mingisse äärmusse ei lange ja talle oma uut "hobi" peale suruma ei hakka.
