Kui laps ei taha käia huviringis või trennis
Ometi tuleb paljudel lastel ette lühemaid või ka pikemaid perioode, mil nad on kas pahurad või lausa õnnetud, sest midagi huviringis on neile vastuvõetamatu või häiriv. Vanem võiks sellisele probleemile lahendust otsida koos lapsega ja huviringi juhendajaga, arvestades sealjuures lapse vajadusi ja eripärasid.
Huviringi valides tuleks arvestada ka lapse loomusega
Lapse loomus ja sellest tulenevad vajadused mõjutavad tema valmisolekut mõnes ringis või trennis käia. Kartlikuma, vaiksema lapse jaoks võib tavapärasest elust erinev, uudne olukord mõjuda hirmutavalt. Selline laps vajab võimalust eelnevalt huviringi koha ja inimestega tutvuda, tal on kohanemiseks vaja pikemat aega. Talle võiks sobida mõni huviring, kus ei ole pidevat survet teistega aktiivselt suhelda, vaid ta saab näiteks kunsti- või tehnikaringis rahulikult omaette tegutseda.
Tundlikuma lapse jaoks võib aktiivses trennis kogetav möll ja valjuhäälne tegevus olla liiga raskesti talutav ja vajab seetõttu rahulikumat keskkonda. Talle võiks sobida mõni vaiksemat keskkonda pakkuv huviring, näiteks loodusring või pilliõpe.
Mõne aktiivse ja tegusa lapse jaoks võib aga rahulik ja omaette tegutsemist soosiv huvitegevus olla liiga igav. Talle sobib kiire tempoga, vaheldusrikaste tegevustega ring, kus saab liikuda, tantsida, sporti teha ning teistega võistelda.
Sotsiaalselt avatud ja teiste seltskonda otsiva lapse jaoks on raske osaleda huviringis, kus peab vaikselt omaette nokitsema, sest ta soovib tegutseda koos teiste lastega. Tema võiks osaleda näiteks mõnes meeskondliku spordiala treeningus või näiteringis.
Loomulikult mõjutab lapse heaolu ka see, kuidas talle sobib ringi juhendaja või treener – mõnele lapsele sobib paremini konkreetne, karm ja mõnele leebem, vaiksem täiskasvanu.
Mida teha, kui laps ei taha enam trenni või huviringi?
Ringis või treeningus mittekäimise põhjuste väljaselgitamine peaks toimuma koos lapsega ja koostöös juhendaja või treeneriga.
Vanema koostöö huviringi juhendajaga on oluline, et saada mitmekülgsem ülevaade toimuvast ja infot last juhendava täiskasvanu suhtumisest probleemi. Vanem mõistab sellise jutuajamise kaudu, kuidas koos juhendajaga analüüsida parimaid lahendusi, et lapses suureneks tahtmine huviringis osaleda, või hoopis selgub vestluse käigus, et selles huviringis käimisest oleks targem loobuda.
Vanema ja huviringi juhendaja omavahelist koostööd nähes saab laps kogemuse sellest, millised väärtused on inimestevahelises suhtlemises olulised (kontakti loomine, viisakas ja sõbralik suhtlemine, koos olukorra rahulik arutamine) ja sõnumi selle kohta, et lapse heaolu on täiskasvanutele tähtis, nad hoolivad temast.
Olulised on head suhted eakaaslastega
Lapse soov trennis või ringis käia sõltub ka sellest, millised on seal suhted teiste laste vahel. Olulised on laste omavahelised sõbralikud, austavad suhted, kus kõik huviringis käivad lapsed on omavahel head kaaslased. Seega määravad head suhted huviringis suuresti laste heaolu ja turvalisuse. Oluline on ka vanemate endi suhtumine teistesse huviringis käivatesse lastesse. See võiks olla austav, viisakas, huvi tundev.
Vanemad võiksid lapselt küsida selle kohta, kes on tema ringi- või trennikaaslased, kellega laps rohkem ja kellega vähem suhtleb, kuidas teistel huviringis läheb, milles keegi on hea, kes on teda abistanud või kellele laps ise on toeks olnud.
Ringi või trenni juhendaja kui eeskuju lastele
Laste huviringi suhted on suures osas ka täiskasvanute vastutusel, sest huviringi juhendajate hoiak mõjutab seda, milliseid suhteid peetakse õigeteks. Lapsed saavad selge sõnumi, et kõigi teiste lastega tuleb olla hea kaaslane ja kedagi ei tohi alavääristada või kiusata, kui ringi juhendav täiskasvanu on ise eeskujuks oma käitumisega.
Siin on tähtis ka see, kuidas juhendaja teistest lastest räägib, milliste nimedega lapsi kutsub, kuidas lastevaheliste tülidega toime tuleb, kellele ning kuidas jagab toetust ja tunnustust. Sellise eeskuju kaudu on ka lastel kergem sarnaselt käituda.
Kõige aluseks toetav ja mõistev vanema-lapse suhe
Vanemad saavad oma last toetada eelkõige siis, kui suhe lapsega on hea. Selline suhe tähendab, et kui laps pöördub vanema poole murega, siis vanema suhtumine peaks kindlasti olema soe, hooliv ja huvi tundev. See annab lapsele julgust edasi rääkida ja jõuda selleni, mis talle tegelikult muret valmistab.
Vanem saab last julgustada rääkima nii, et ta kuulab last siira huviga, sõnastab tema juttu ümber, püüab panna sõnadesse lapse tundeid, esitab täpsutavaid küsimusi ja laseb lapsel piisavalt pikalt rääkida enne, kui hakkab oma arvamust välja ütlema. Võime pikalt kuulata nõuab vanemalt suurt kannatlikkust ja mõnikord ka rohkem aega, kui alguses võis arvata.
Samas annab lapse mure korral tema põhjalik kuulamine väga olulise kinnituse vanema ja lapse heale suhtele. Kui vanemal tekib mõni mõte või lahendus olukorra muutmiseks, saab ta alati lapse käest küsida, kas last huvitab tema arvamus ning käituda vastavalt lapse vastusele.
Täiesti piisav võib olla ka see, kui laps saab lihtsalt ise rääkida ilma vanema sekkumiseta, ka see leevendab lapse raskust. Vanem peaks kindlasti end tagasi hoidma, kui tekib tahtmine hakata kas last või kedagi teist tekkinud olukorras süüdistama. Iseenesest on see on inimlik vastus olukorrale, kui lapsel on halb ja vanem tunneb soovi leida kiire lahendus.
Vanem peaks kindlasti jääma rahulikuks, et lapsega koos analüüsida seda, mis teda tegelikult häirib ja mida saaks olukorra muutmiseks koos lapsega teha. Vanema ülesanne on usaldada lapse mõtteid ja seda, et kui laps on piisavalt kuulatud, hakkab ta ise pakkuma lahendusi, mis võiks tema olukorda paremaks muuta.