Augustis toimus Tartus juba teine Tammelinna kodukohvikute päev. Mina kuulsin sel aastal sellest esimest korda, kuid see on tõsiselt armas ettevõtmine. Nimelt avavad siis sel päeval oma koduuksed erinevad inimesed ja pakuvad isetehtud suupisteid ja toite. Kodukohvikuid, mida sel päeval külastada sai, oli vägagi palju. Meie aga seadsime sammud ühe kindla kohviku poole. Selleks oli imearmas Kohvik ''Nööp''. Seal sai maitsta nii isetehtud pirukaid kui ka pelmeene. Samuti olid valikus mitmed magusad hõrgutised ja palju muud. Kuna kodukohvikuid peavad ikkagi täiesti tavalised inimesed, oma endi kodudes, tekkisid minul mõningad küsimused selle kohta. Üllatuslikult olid nemad ka lahkelt nõus mu küsimustele vastama ning nüüd saan ka teiega neid vastuseid jagada!
Kuidas tulite ideele kohvikutepäevast osa võtta?
Mõtlesime kodukohvikut teha juba eelmine aasta, kuid jäime selle mõtlemisega kuidagi hiljaks. Veetsime eelmine aasta hoopiski toreda pärastlõuna erinevates Tammelinna kodukohvikutes ja veendusime, et uuel aastal võtame kindlasti osa.
Kuidas sai Teie kohvik endale nime?
Kuna kohviku tiimis olid kolm õde, siis mõtlesime, et nimi peaks kuidagi meiega seonduma. Nimi „Nööp“ tuleneb tegelikult meie kunagisest lapsepõlve aegadest, mil kolisime perega uude koju. Sealsete laste jaoks oli meid, kolme last, vist palju ja kuna nad meie nimesid ei teadnud, siis hakkasid nad kutsuma meid nööpideks. ☺ Nööp on tegelikult üldse väga armas ja mitmetähenduslik nimi. Nööp sobib meie kohviku nimeks väga hästi, kuna see iseloomustab väga tabavalt meid ja meie perekondlikke suhteid ning samasugust hoolivust ja sõbralikkust tahamegi pakkuda ka oma kohviku külastajatele. Nööbid hoiavad kõike koos!
Kas on lihtne pidada kodukohvikut? Mis on selle plussid ja miinused? Kas oli ka kulukas ettevõtmine?
Kohvik „Nööp“ meeskonnas olid kolm õde Kairi, Heleri ja Kristiina, meie elukaaslased ning õdede ema ja isa. Loomulikult olid väga asjalikud abilised meie lapsed, kes andsid väga suure panuse nii ettevalmistustöödesse, kui ka harjutasid koha peal müümist. Lisaks oli meil veel palju toredaid abikäsi, kes kõik aitasid kaasa kohviku ettevalmistamisele.
Kohviku pidamine oli tõsine ettevõtmine. Tegelesime sellega viimased kuu aega suhteliselt iga päev. Tegime dekoratsioone, koostasime menüü, ostsime toorainet, planeerisime aias kohviku asukoha ja soetasime selleks vajalikud invertari (lauad, toolid, telgid, grillid jne). Kohvikus jagus ülesandeid kõigile.
Kohviku tegemine on üsna kulukas aga mitme peale tasus see risk võtta. Miinuseid ei oskagi kohe välja tuua, pigem näeme selles toredas päevas ainult positiivset poolt. Tammelinna kohvikutepäeva raames oma kohvik üheks päevaks avada oli tõeline rõõm, see andis väga eheda kogemuse kohviku pidamisest. Köögis oli tempo halastamatu. Köögi poolel olnud ema ja pere noorim tütar Kristiina ei nurise ilmselt kunagi enam restoranis pika ooteaja üle ☺
Kuidas kliendid rahule jäid? Kas ise jäite rahule või oleks miskit teisiti võinud teha?
Külastajate rahulolu ja rõõmsad tänusõnad andsid positiivse laengu terveks päevaks. Oli üllatav, et rahvast oli kogu päeva vältel väga palju. Suurim rõõm oli sõprade ja sugulaste üle, kes kõik appi tõttasid, üks kööki ja teine aeda grillima, kolmas viis sööke välja. Ilma sõprade abita oleks me ilmselt natuke hätta jäänud. Järgmine kord teame juba paremini oma töökorraldust sättida.
Päeva jooksul tuli klientidelt väga palju positiivset tagasisidet, mitmed kliendid tulid hiljem tagasi, et uuesti meie maitsvaid sööke kaasa osta. Klientide rahulolu on parim tasu selle päeva eest. Üleüldse olid külastajad väga positiivselt meelestatud selle ürituse osas ning me usume, et kõik nautisid seda päeva.
Kas võtaksite osa ka tulevikus kohvikutepäevast?
Kohvikute päevast võtame kindlasti uuesti osa, see oli nii tore üritus, et tasus vaeva näha ja oli seda emotsiooni 100% väärt.
Tekst ja fotod: Maria Adelina.
