Lugeja eestlaste ohvrimentaliteedist: oma arusaamade eest tuleb välja astuda, mitte vinguda, et tehakse liiga
Tarja Halonen ütles hiljuti, et Eesti pole siiani õppinud, et pole enam ohver. Tal oli õigus, seda ohvrimentaliteeti kohtab tõesti igapäevaselt. Tavaline eestlane tunneb pidevalt, et keegi teeb talle liiga, temalt tahetakse midagi ära võtta ja liiga vähe on riigipoolset abi.
Milline huvitav olukord — ühest küljest sõimatakse riiki pidevalt selles, et üritatakse liigselt inimeste elu reguleerida, nina meie eraasjadesse toppida, aga teisest küljest käib pidev ving teemal, kuidas riik ei aita, ei reguleeri, ei topi nina teiste inimeste ellu. „Kuidas ikka nii saab, et valitsus tahab joomise ära keelata? Ise joon, oma elu. Aga ma ei saa aru, miks riik midagi ei tee naabriperega. Seal on kõik joodikud ja lapsed vaatavad pealt. Iga päev üks läbu käib. Miks neil joomist ära ei keelata? Miks neilt lapsi ära ei võeta?“ (Versus „Nüüd ei saa oma last karistada ka, kohe kutsutakse lastekaitse. Appi, mind ahistatakse!“)
Olen ise ka märganud, et see viha inimeste vastu on minus kerge tekkima. Miks ei ole keelatud bussides telefoniga rääkimine? Alati leidub kaugliinidel mõni, kes kogu sõidu aja (vahel isegi paar tundi järjest) telefoniga lobiseb. Ühe kõne lõpetab ja otsib paaniliselt kohe kontaktidest järgmise, kellele helistada ja sama juttu rääkida, et jumala eest ei peaks istuma vaikselt oma mõtetega. Sellistel puhkudel tuleb endalegi tunne, et appi, mind ahistatakse, ma olen ohver, miks keegi ei tee midagi? Tahtmata endale tunnistada, et olen ise süüdi, et ma midagi ette ei võta ja sellele telefoniterroristile ei ütle, et ta kohtavalt segab. Lihtsam on ju närvi minna, tunda et mulle tehakse liiga ja pärast kodus kiruda. Samamoodi tuleb raev peale, kui keegi poes või tänaval jalus koperdab või üldse kuidagi häirib. Tegelikult on asi ju minus, mitte temas. Minu egoism („ta on MINUL ees, MINUL on kiire, MINUL on vaja mööda saada”) ja argus olukorda parandada on need, mis olukorra põhjustanud on. Tsiteerides filmiklassikat: „Jälle mina! Ikka mina! Isegi selle augu olid siia minu jaoks kaevanud! Kogu elu…“
Siit tulebki vahe sisse — arukas inimene saab aru, et mitte maailm pole süüdi ja talle millegi eest võlgu, vaid tema enda suhtumine on vale ning olukorra parandamine enda kätes. Tõsi, suuri muudatusi riiklikus plaanis üksikisik teha ei saa, aga oma igapäevaelu annab siiski parandada. Ja ka seadusi saab ümber kirjutada, kui piisavalt suur hulk inimesi seda soovib. Varsti on valimised ukse ees ja kuigi on aeg-ajalt tunne, et kedagi pole nagunii valida ning mis mõtet sel on ja minu hääl ei loe, siis vastupidi — kui igaüks, kes nii arvab, oma hääle annaks, loeks see väga palju. Ja kui enda valitu ei pääsegi edasi, siis vähemalt on hea tunne, et oled midagi teinud ja nüüd on õigus möliseda. Kui ei vali, ära ka kritiseeri! Kui hinges tõesti pitsitab, ütle välja ja mitte vingudes või ropendades või sõimates, vaid otse ja läbimõeldult. Samamoodi — kui sellest ka kohest muud tolku pole, siis vähemalt on hea tunda, et oled oma arvamust avaldanud, üritanud midagi käima lükata, ära teha, mõttekaaslasi koguda. Sestap pean ka kõiksuguste mulle ebameeldivate poliitiliste rühmituste ees mütsi maha võtma, et nad tõesti püüavad oma (minu jaoks nõmedate, rassistlike, seksistlike ja rumalate) arusaamade eest seista ja koguvad teisigi sarnaselt mõtlejaid enda ümber. Kui nad saaksid ka kuidagi üle sellest „oh ma vaene, oh mind kiusatut“ mentaliteedist, võiks neid lausa austada.
