Mõtteainet: lõpetage emade karistamine laste haigeks jäämise pärast!
Igasügisene jauramine teemal „haiged lapsed lasteaias“ ja „haiged täiskasvanud tööl“ oleks olemata, kui lahendatud oleks üksainus probleem — emade karistamine pikalt lapsega kodus olemise eest. Siinkohal tuleb tänada ainult seda inimest, kes mõtles välja, et mitu aastat kodused olnud emad saavad haiguslehe ja hoolduslehe raha miinimumpalga eest.
Tundub, nagu mõttekäik oleks olnud selline: ahaa, sina, ema, oled nüüd 2, 3 või rohkemgi aastat kodus lapsega mänginud. Sa pole olnud riigile kasulik, sest sinu pealt ei ole laekunud maksuraha. Muidusööja selline! Okei, kuna sina oled olnud laisk ja veetnud viimased aastad lapsehooldusPUHKUSEL, mitte tööl, nagu teised normaalsed inimesed, siis kättemaks sulle selle eest saab olema oi kui magus. Me ei anna sulle võimalust haigeks jääda. Ega su lapsele. Hoolduslehe eest raha ei saa, haiguslehe eest ka mitte. No hea küll, võrdse kohtlemise põhimõttel anname sulle ka miinimummäära alusel mõned sendikesed. Et sulle jääks igaveseks meelde — meil siin muidusööjaid ei sallita! Marss tööle! Ei mingit logelemist, Eestimaa vajab tublisid ja töökaid naisi mitte pliidi ette ja tulevast põlvkonda kasvatama, vaid ametipostidele! Kõik rindele! Või muidu!!! Nänänänääääää!
Mida sellega saavutatakse? Seda, et emad tõepoolest ei jäägi haigeks, nagu Postimees kirjutas. See pole lihtsalt võimalik. Ka lapsed ei jää haigeks, sest seegi pole võimalik. Tatiste ninade ja rögiseva köhaga lapsed viiakse lasteaeda, kus nad nakatavad teisi ja jäävad ise veel haigemaks. Emad ise istuvad tööl 39,5 palavikuga, teistmoodi ei tule toime. Sest kui ema saab kuus poole vähem palka, sest on julgenud enda või lapse terveks ravida, on tal valida — maksta üür ära, võtta laenu või lõpetada söömine. Millist valikut soovitaksite?
Väikelaste emadel on niigi raske tööle tagasi minna. Esiteks ei ole rasedaks jäädes kunagi kindel, kas sul tulevikus üldse on veel töökoht alles. Peab olema, aga väga tihti ei ole ka, sest tööandjad oskavad väga kavalasti sahkerdada ja tihti visatakse noor ema ukse taha. Teiseks ei ole lasteaiakohti. Isegi hoiukohtadega on kitsas või maksavad need enamvähem ema kuupalga, mistõttu polegi tööle minekul mõtet. Lisame siia südamevalu lasteaias nutva lapse pärast. Ja kui ema ongi saanud imekombel tööle tagasi ja lapse lasteaeda, siis ikkagi ripub pidevalt kirves peakohal — millal see koondamisteade või soovitus lahkumisavalduse kirjutamiseks nüüd tuleb. Kes ikka tahab hoida töötajat, kes suure osa ajast on vastutustundlikult lapsega kodus, aga töö jätab tegemata. See murekoorem, mis noore ema õlul pidevalt on, on lihtsalt tappev. Kui kogu sellesse kompotti veel lisada teadmine, et haigeks jäämist karistatakse palgast ilma jäämisega, tuleb ausalt öeldes nutt peale.
Kusjuures lahendus oleks ju tegelikult lihtne. Lõpetaks emade usinuse karistamise sellega, et haigus- ja hooldushüvitised arvutataks esimesel tööaastal pärast naasmist vanemahüvitise järgi. Ka siis, kui vanemahüvitise periood on läbi saanud juba 2-3 aastat tagasi. See oleks kellegi meelest kindlasti jälle ebaõiglane, kuid kindlasti parem kui praegune süsteem. Kas poleks mõistlikum, et haiged lapsed ja emad saavad kodus rahulikult paraneda ilma, et juuksed murest üüri maksmise või toidu lauale toomise pärast halliks lähevad?
